Valimised on selleks korraks siis läbi. Meie poolt mõned kiired tähelepanekud:
- Valimisaktiivsus 54.8% oli väga hea tulemus. E-häälte osakaalu kasv tasandas koroona tõttu terendava madalama osalusmäära, pühapäevane ilus ilm andis oma lisa. 8/10
- Valimiste suurim võitja on Katri Raik. Narvas jäi tal absoluutsest enamusest puudu 1 mandaat. See oli väga valus ninanips nii Keskerakonnale (kes kaotas ainuvõimu ning jääb nüüd üldse opositsiooni) kui ka EKRE-le (kes lootis Narvast tulemust ja selle nimel ka kõvasti pingutas, kuid jäi üldse künnise alla). 9.5/10
- Keskerakond ei saa üldise pildiga ilmselt rahul olla, kuid halvimast õnnestus neil pääseda. Lisaks Narvale ka Tallinnas ainuvõimu kaotamine on mõistagi valus, kuid sellega oldi ilmselt juba arvestatud. Tallinnas saadud 38 mandaati oli samas — olusid arvestades — tugev sooritus ning Keskerakonnal on pealinnas endiselt väga kindel positsioon ja mitmeid erinevaid valikuid. Kõlvarti 28 tuhat häält on tähelepanu väärt. 6/10
- Eesti 200 saavutas selle, mida vaja oli: tugev tulemus Tallinnas ja Tartus, lisaks künnise ületamine veel mitmes omavalitsuses. Res Publica või isegi Vabaerakonna tüüpi pauguga ukse lahti löömist ei juhtunud ning üleriigiliselt jäädi reitingule tublisti alla, aga see oli ka ootuspärane — nimekirjad olid lühikesed ja esindatus hõre. Oluline on see, et nüüd on neil platvorm, millelt hakata valmistuma 2023 valimisteks. See tähendab ühtlasi, et tuleb teha tarku valikuid (või vähemalt hoiduda rumalatest) koalitsioonidesse minekul. 7/10
- Isamaa tegi, mida Isamaa teeb — mehise ponnistuse ning Parvel Pruunsilla rahakoti toel venitati end taaskord Tallinnas üle künnise. Tervikuna suudeti oma positsioone enam-vähem hoida, aga hinnalipik ühe mandaadi kohta tuli ilmselt päris krõbe ja mingit uut hingamist ei paista kuskilt. 4/10
- Sotsid tegid samuti, mida sotsidelt on juba saanud tavaks oodata: põrusid korralikult. Sedakorda jäid siiski veel hingitsema, kuid kaotasid mandaate üle kogu riigi. Tallinna ja Tartu kaotused olid seejuures ilmselt eriti valusad. Kampaaniaga seoses tehtud valikud tekitasid ilmselt hulga halba verd ka erakonna sees (sh taaskord eriti Tartus ja Tallinnas, kus nii Lemmit Kaplinski kui Raimond Kaljulaidi tulemused olid väga kurvad ning nendeni viinud valikud väga küsitavad). Väike lohutus on siin sotsidele ja nende valijatele see, et erinevates valimisliitudes (Viljandis, Paides, Türil, Tartu vallas, Kadrinas) suutsid rida nende erakonnast pärit kandidaate näidata häid tulemusi. Samal moel pooleteise aasta pärast RK valimistele vastu minek on siiski riskimine ilmse katastroofiga, samas häid valikuid napib. Riina Sikkut võiks olla huvitav võimalus — kui ta ise oleks valmis seda vankrit enda vedada võtma. 3/10
- Rohelised tavatsevad oma tulemuste (või siis täpsemalt nende puudumise) osas näidata süüdistava näpuga rumala valija peale, kes asjadest õigesti aru ei saa. Seekordne tulemus võiks ka neil olla põhjus enesekaemuseks. On raske öelda, et rohelisele maailmavaatele ja poliitikale Eestis turgu ei oleks ja kui Rohelised sealt ainult paar Antsla volikogu kohta välja suudavad pigistada, siis võibolla ei ole siiski asi ainult valijates. 2/10
- Reformierakond läks valimistele vastu ärevusega, kuid kokkuvõttes võivad oravad ilmselt oma tulemusega rahule jääda. Teine koht Tallinnas, veenev sooritus nn. “kuldse ringi valdades”, puhas töö Tartus ja üleriigilised 100 tuhat häält ei anna põhjust norutamiseks. Ilmselt loodeti salamisi veidi paremat tulemust, kuid samas võis karta ka palju kehvemat. Reform testis neil valimistel uut sihtmärki — senise KE-suunalise vastandumise asemel hõivati edukalt küngas, millelt mobiliseerida valijaid, kellele põrmugi ei meeldi EKRE. See on oluline nihe, mida tasub silmas pidada just 2023 valimiste perspektiivis. 7/10
- Ja last but not least: EKRE. Ühelt poolt oli justkui tegu veenva sammuga edasi – kõigist erakondadest parandas EKRE oma üleriigilist mandaatide saaki selgelt kõige enam. Samas on meil aga tegemist erakonnaga, kes läks valimistele reitinguliidrina, hoides arvamusküsitluste järgi 24%+ populaarsust ning kes valimistel suutis korjata ainult 13% kõigist häältest. Tallinn, kuhu EKRE oli pannud välja oma raskekahurväe (isa-poeg Helmed ja püha Põlluaas + veel ridamisi muid tuntud nägusid, nagu Jaak Madison ja Leo Kunnas-Municipality) valmistas tugeva pettumuse ning Ida-Virus korjatud 4% häältesaak (kui veel kuu aega tagasi rääkis meedia sellest, kuidas EKRE seal kohe-kohe Keskerakonnalt venekeelse valija üle võtab), oli juba sotside mõõtkavas fiasko. Lisaks tasub siin silmas pidada, et EKRE hoidis kõige karmimat joont oma liikmetel teistes valimisliitudes kandideerimise keelamise osas. See omakorda tähendab, et kui näiteks Reformierakonnal ja sotsidel on seal teatav varu, mis Riigikogu valimistel oodatavalt erakonna kasuks on võimalik realiseerida, siis EKRE-l seda puhvrit ei ole. 5/10
Kokkuvõtteks: lõplikult saab valimiste tulemustele joone alla tõmmata siiski alles siis, kui koalitsioonid on moodustatud ning praegu mandaatidena erakondadele kätte jagatud poliitiline kapital realiseeritud või realiseerimata jäetud — mandaadi väärtus sõltub lõviosas ikkagi sellest, kas see maandub lõpuks koalitsioonis või opositsioonis. Samuti tuleb ära oodata valimiste täpsem osalus-statistika, mis heidab veidi rohkem valgust sellele, miks üks või teine asi just nii läks, nagu ta läks — ja mis sellest kõigest 2023 jaoks kõrva taha panna on.
Anname teile teada, kui meil Salgas see kodutöö tehtud saab.
