Poliitaasta 2024 on alanud korraliku tulevärgiga.
Keskerakonna kannatuste teekond jõudis lõppenud nädalal järjekordsesse vahejaama, kui meediasse tilkus uudis, et Tanel Kiik ning temaga koos veel mitmed Keskerakonna senised tuntud nimed “kaaluvad erakonnast lahkumist”. Loomulikult ei olnud sellise pealkirja põhjuseks see, et Kiik et al oleks sel teemal veel mingites siseheitlustes vaevelnud, vaid pigem oli asi ikka lihtsalt niiöelda korrektses vormistuses — et ei hüütaks maha sotsidega liitumist nii, et mõni oluline inimene peaks sellest faktist ajalehte lugedes teada saama.
Uudis ise ei olnud küllap üllatav kellegi jaoks, kes eesti poliitikat viimasel ajal vähegi jälginud on. Kui üldse, siis on üllatav, et see lahkumine alles nüüd juhtus. Igatahes on tulemuseks see, et veel 3 aastat tagasi peaministriparteiks olnud ning märtsikuistel valimistel veel 16 mandaati korjanud Keskerakonnast on nüüdseks saanud Riigikogu kõige väiksem, vaid seitsme liikmega fraktsioon.
Kuivõrd kuuest lahkujast (Kiik, Hanimägi, Aab, Karuse, Eesmaa ja Sarapuu) neli (Kiik, Hanimägi, Aab ja Karuse) liikusid otse sotside ridadesse, tõusis SDE liikmete arv Riigikogus (NB! mitte ajada segi sotside fraktsiooni liikmete arvuga – Riigikogu liige ei saa fraktsiooni vahetada, kui ta juba ühega liitunud on) nüüd siis 13 peale. Kuna Reformierakond on vahepeal samuti ühe endise keskerakondlase (Maria Jufereva-Skuratovski) endale saanud, märkasid mitmed inimesed, et Riigikogu-aritmeetika seisukohalt on tekkinud uus olukord. Nimelt on Reformierakonnal nüüd suures saalis 38 saadikut, Eesti 200-l 14 ning sotsidel 13, mis tähendab, et Reformierakonnal oleks nüüd justkui tehniliselt võimalik moodustada enamuskoalitsioon nii E200 kui sotsidega eraldi.
Jah, 38+13 on tõepoolest 51 ning 51 häält annaks tõepoolest ka võimaluse Riigikogu suures saalis valitsuse moodustamise ettepanek vastu võtta — aga töötava valitsuskoalitsiooni kokku panemiseks sellest ei piisa. Jäägu detailid selle osas mõneks teiseks korraks, lühidalt lihtsalt niipalju, et Riigikogu ei ole pelgalt parlamendi suur saal ning selleks, et korraldada häireteta tööd ka kõigis komisjonides on vaja vähemalt 53 häält ning ka see oleks tegelikult liiga napp enamus, mis ei jätaks valitsusele sisuliselt mingit mängu- või eksimise ruumi. Spekulatsioonidele võimaliku koalitsiooniremondi osas tõmbas vee peale ka Kaja Kallas, öeldes kuivalt: “Mul on koalitsiooniläbirääkimistest kõrini”.
Paralleelselt tekkis avalikkuses mõningane elevus ka võimalike muutuste osas Tallinna linnavalitsuses, seda muuhulgas seoses sotside Tallinna osakonna juhi ametist lahkuva Raimond Kaljulaidi hoogsa sõnavõtuga (kuna selle ilmselt ainsaks eesmärgiks oli võimalikult palju tähelepanu võita, jäägu see siinkohal linkimata) selle kohta, kuidas “uue koalitsiooni saaks Tallinnas kokku panna 48 tunniga”. Temalt ameti üle võtnud Madle Lippus kinnitas aga Delfile, et “koalitsioon on praegu hea tervise juures ja jätkab sellisena nagu ta praegu on“. Sama vaadet väljendas ka sotside Tallinna volikogu fraktsiooni juht Jevgeni Ossinovski, juhtides tähelepanu, et kuna liikumised toimuvad Keskerakonna ja SDE võimuliidu sees siis jäävad koalitsiooni hääled samaks. Selle reserveerituse põhjuseks ei ole loomulikult see, et Lippusel või Ossinovskil oleks ülemäära soojad tunded Kõlvarti suhtes, vaid pigem väga õigustatud küsimus, et milline täpselt oleks siis see järgmine Keskerakonda mitte sisaldav Tallinna linnavalitsus, mis 48 tunniga kokku pandud saaks. Kõigile neile, kes sel teemal mediteerida soovivad, olgu siinkohal lisatud ekraanitõmmis Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni nimekirjast:
Ja kui kellelgi peaks olema ununenud kes täpselt on fraktsiooni esimees Mart Kallas, siis siin on väike mäluvärskendus.
Lisaks Keskerakonna aegluubis rongiõnnetuse jälgimisele on poliitikahuvilisel olnud võimalik kaasa elada ka Reformierakonna järjekordsele meedia vahendusel peetud sõnasõjale. Nimelt leidis oravapartei igihaljas vanaraud Andrus Ansip aasta lõpupäevadel antud intervjuus taaskord olevat kohase avaldada oma ammu teada arvamust, et Kaja Kallas tuleks erakonna juhi kohalt välja vahetada. Kallas vastas sellele omalt poolt 4. jaanuaril, võrreldes Ansipit limonaadiautomaadiga ning kinnitas samas ka Maalehele antud intervjuus, et kõigile spekulatsioonidele vaatamata on tal kavatsus jääda peaministriks kuni käesoleva valimisperioodi lõpuni. Ansipi ja Kallase omavahelise keerulise läbisaamise juured ulatuvad aastate taha ja raske on näha, et siin midagi ka tulevikus muutuda võiks. Ühelt poolt on kindlasti tõsi, et Ansip väljendab oma kriitikaga laiemat ärevust ja pahameelt, mis tõesti ka Reformierakonna ridades kahtlemata olemas on, teisalt ei ole aga lihtne näha ka moodust, kuidas täpselt keegi siis ikkagi Kallase positsiooni kangutada saaks, juhul kui ta ise püssi põõsasse visata ei taha — ja kõik märgid näitavad, et ei taha.
Lõpetuseks aga veel üks väike tagasipõige Riigikogus toimunud liikumiste juurde. Lühiajaliselt on raske näha, et Keskerakonna jätkuval lagunemisel võiks mingeid koheseid suuri tagajärgi olla. Heites pilgu aga veidi kaugemale tulevikku on siin muidugi tegemist Eesti poliitika seisukohalt väga oluliste muutustega. Esimeseks eesseisvaks tõehetkeks on järgmisel aastal toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Eelmisel korral läks Keskerakond neile Tallinnas vastu ligi 38%-se toetusega ning seejuures oli Kõlvart kõige populaarsem meeri-kandidaat ka eestikeelsete valijate seas. Sedakorda on raske näha, kust võiks tulla nii 2021. aasta 28 tuhande häälega võrreldav Kõlvarti isiklik tulemus kui ka 45% häältest erakondade arvestuses. See tähendab, et isegi kui Keskerakond peaks suutma sotsidega koalitsiooni valimisteni koos hoida (mis pole ka muidugi kaugeltki kindel), siis järgmisel aastal on neil küll väga realistlik oht ka oma Tallinna positsioonid kaotada — ja see oleks neile mitmes mõttes märksa suuremgi probleem, kui praegu Riigikogus toimuv.
Teine seni väga vähe tähelepanu pälvinud asi on aga see, et 2026. aastal seisavad meil ees ka järjekordsed presidendivalimised. Selleks, et president Riigikogus ära valida on nõutav koosseisu ⅔ häälteenamus ning selle kokkusaamine on viimastel kordadel osutunud äärmiselt vaevaliseks — mis on endaga toonud ka suuremat sorti lehmakauplemise ja avaliku jandi. Viimaste liikumiste järel on tänane koalitsioon sellele piirile päris lähedale jõudnud.
