16. aprill 1963
Kallid vaimulikest kolleegid!
Siin Birminghami vanglas sattus mulle juhuslikult kätte teie hiljutine avaldus, kus minu praegust tegevust nimetati “mõtlematuks ja enneaegseks“. Ma võtan harva aega selleks, et vastata kriitikale oma töö ja mõtete kohta. Kui püüaksin vastata kogu kriitikale, mis minuni jõuab, ei jääks mu sekretäridel päeva jooksul peaaegu üldse aega muule kui sellele kirjavahetusele, ning minul ei jääks üldse aega konstruktiivseks tööks. Siiski tundub mulle, et olete inimesed, kes tõepoolest head soovivad ja et teie kriitika tuleb südamest, ning seepärast püüan vastata teie avaldusele, lootes seejuures, et suudan seda teha kannatlikult ja mõistlikult.
Peaksin vist mainima, miks ma siin Birminghamis olen, sest teid on mõjutanud seisukoht, mis peab „väljaspoolt tulijate sekkumist“ põhjendamatuks. Mul on au olla Lõunaosariikide Kristlaste Juhtimiskonverentsi president. See organisatsioon tegutseb kõikides lõunaosariikides ja selle peakorter on Georgia osariigis Atlanta linnas. Meiega on üle lõunaosariikide liitunud umbes 85 organisatsiooni, nende hulgas Alabama Kristlik Liikumine Inimõiguste Kaitseks. Jagame oma liikmesorganisatsioonidega tihti töötajaid ning koolitus- ja rahalisi vahendeid. Mõned kuud tagasi palus meie liikmesorganisatsioon siin Birminghamis olla valmis osalema vägivallatus otsese tegevuse1 programmis, kui selline peaks vajalikuks osutuma. Olime kohe nõus ja kui saabus tegutsemise tund, siis me ka tegime seda, mida olime lubanud. Niisiis olen siin, nagu ka mitmed minu organisatsiooni töötajad, sest mind kutsuti siia. Olen siin, sest mul on sidemed siinse organisatsiooniga.
Kuid lihtsamalt öeldes olen Birminghamis seetõttu, et siin valitseb ebaõiglus. Täpselt samamoodi nagu prohvetid lahkusid kaheksandal sajandil e.m.a. oma küladest ja kandsid oma “Nõnda ütleb Issand” sõnumi kaugele kodulinnade piiride taha, ning täpselt nii nagu apostel Paulus lahkus oma Tarsose kodukülast ja viis Jeesus Kristuse evangeeliumi kreeka-rooma maailma kaugematesse nurkadesse, tunnen ka mina endal kohustust kanda vabaduse evangeeliumi oma kodulinnast väljapoole. Nii nagu Paulus, pean ka mina ikka ja jälle reageerima Makedoonia abipalvele.
Ebaõiglus, kus ta ka ei oleks, ähvardab õiglust kõikjal. Oleme kõik püütud vastastikususe võrku, mässitud ühe saatuselina sisse, kust pole pääsu. Kõik, mis mõjutab ühte inimest otseselt, mõjutab kõiki kaudselt.
Lisaks tunnetan kõikide kogukondade ja riikide omavahelist seotust. Ma ei saa istuda Atlantas, käed rüpes, ja mitte muretseda selle pärast, mis toimub Birminghamis. Ebaõiglus, kus ta ka ei oleks, ähvardab õiglust kõikjal. Oleme kõik püütud vastastikususe võrku, mässitud ühe saatuselina sisse, kust pole pääsu. Kõik, mis mõjutab ühte inimest otseselt, mõjutab kõiki kaudselt. Me ei saa enam kunagi lubada endale elu kitsarinnalise ja provintsliku „väljastpoolt tuleva agitaatori“ mõttega. Mitte ühtki Ameerika Ühendriikide elanikku ei saa mitte kunagi pidada väljasttulijaks Ameerika Ühendriikide territooriumil.
Te mõistate hukka Birminghamis toimuvad meeleavaldused. Mul on samas väga kahju, et teie avalduses pole väljendatud samasugust muret tingimuste pärast, mis viisid meeleavaldusteni. Olen veendunud, et mitte keegi teist ei sooviks rahulduda pinnapealse sotsiaalse analüüsiga, mis käsitleb vaid tagajärgi ega võta ette nende põhjusi. On kahetsusväärne, et Birminghamis toimuvad meeleavaldused, kuid veelgi kahetsusväärsem on asjaolu, et linna valgete võimustruktuur ei jätnud mustanahaliste kogukonnale muud alternatiivi.
Mistahes vägivallatus kampaanias on neli põhietappi: faktikogumine, et tuvastada ebaõigluse olemasolu, läbirääkimised, enesepuhastus ja otsene tegevus. Birminghamis oleme teinud läbi kõik need etapid. On võimatu eitada fakti, et terve siinne kogukond on läbi imbunud rassilisest ebaõiglusest. Birmingham on ilmselt kõige põhjalikuma rassilise eraldatusega linn Ameerika Ühendriikides. Siinne julmuste ajalugu on laialt tuntud. Mustanahalised on kohtutes kogenud jõhkralt ebaõiglast kohtlemist. Rohkem kui üheski teises meie riigi linnas on Birminghamis jäänud lahendamata juhtumeid, kus mustanahaliste kodudele või kirikutele on pomme heidetud. Need on kogu asja vaieldamatud ja julmad faktid. Nende tingimuste tõttu püüdsid mustanahaliste juhid linnaisadega läbirääkimistesse asuda. Viimased aga keeldusid järjekindlalt heausksetest läbirääkimistest.
Siis, möödunud septembris, tekkis võimalus vestelda Birminghami äriringkondade juhtidega. Läbirääkimistel andsid poeomanikud mõned konkreetsed lubadused, näiteks et nad võtavad kauplustest maha alandavad rassisildid. Nende lubaduste põhjal leppisid kirikuõpetaja Fred Shuttlesworth ning organisatsiooni Alabama Kristlik Liikumine Inimõiguste Kaitseks juhid kokku moratooriumis kõikidele meeleavaldustele. Möödusid nädalad ja kuud ning me saime aru, et olime langenud sõnamurdjate ohvriks. Mõned sildid võeti võeti korraks maha, teised jäidki üles. Meie lootused olid purustatud, nii nagu lugematutel varasematel kordadel, ning meile langes sügav pettumuse vari. Meil ei jäänud muud üle kui valmistuda otseseks tegevuseks, kus me koputame kohaliku ja kogu riigi kogukonna südametunnistusele iseendi kehade abil. Me teadvustasime ettevõtmisega seotud raskusi ning otsustasime teha läbi enesepuhastuse. Korraldasime terve rea vägivallatu tegutsemise teemalisi töötubasid ning küsisime endalt korduvalt: „Kas suudad taluda lööke ilma, et samaga tasuksid?“, „Kas suudad taluda vangistuse katsumust?“. Otsustasime viia oma otsese tegevuse programmi ellu lihavõtete ajal, mis on jõulude kõrval aasta populaarsemaid ostuperioode. Teadsime, et otsese tegevuse kõrvalproduktiks on jõuline majandusliku toetuse äravõtmise programm2 ja leidsime, et see on parim aeg kauplustele surve avaldamiseks, et nad viiksid ellu vajalikud muudatused.
Siis meenus meile, et märtsis olid tulemas Birminghami linnapea valimised ning võtsime vastu kiire otsuse lükata oma aktsioon edasi valimistejärgsele päevale. Kui saime teada, et linnavalitsuse avaliku korra ja turvalisuse teenistuse juht Eugene “Bull” Connor oli kogunud lõppvooru jõudmiseks piisavalt hääli, otsustasime oma aktsiooni veel kord edasi lükata – finaalijärgsele päevale -, et meeleavaldusi ei saaks kasutada probleemide hägustamiseks. Sarnaselt paljude teistega ootasime me hr Connori lüüasaamist ning leppisime selle nimel ühe edasilükkamisega teise järel. Pärast seda, kui olime tulnud omalt poolt vastu kogukonna vajadustele, leidsime, et me ei saa oma otsetegevuse programmiga enam viivitada.
Te võite küsida: „Miks otsene tegevus? Miks istumisstreigid, marsid ja muu taoline? Kas läbirääkimised pole mitte parem tee?“. Teil on õigus, kui kutsute üles läbirääkimisi pidama. Läbirääkimised on tõepoolest otsese tegevuse põhieesmärk. Vägivallatu otsese tegevusega püütakse tekitada selline kriis ja pinge, et järjekindlalt läbirääkimistest keeldunud kogukond oleks sunnitud selle teemaga tegelema. Niimoodi püütakse probleemi teravdada, et seda ei saaks enam ignoreerida. Võib mõjuda üsna šokeerivana, et nimetan pinge loomist vägivallatu protestija töö osaks. Pean aga tunnistama, et ma ei karda sõna pinge. Olen väljendanud oma kindlat vastuseisu vägivaldsele pingele, kuid on olemas teatud konstruktiivne vägivallatu pinge, mida on vaja kasvamiseks. Sokratese arvates oli vaja inimmeeles tekitada pinge, et vabaneda müütide ja pooltõdede haardest ning jõuda loova analüüsi ja objektiivsete hinnangute vabale maale, ning samamoodi peame ka meie märkama vajadust vägivallatute kriitikute järele, kes tekitaksid ühiskonnas pinge, mis aitaks inimestel välja ronida eelarvamuste ja rassismi pimedatest mülgastest ning tõusta üksteisemõistmise ja vendluse ülevasse kõrgusesse. Oma otsese tegevuse programmiga soovime luua olukorra, mis on kriisi nii tulvil täis, et see lihtsalt peab avama läbirääkimiste ukse. Seepärast olen teiega sama meelt, et vaja on istuda läbirääkimistelaua taha. Liiga kauaks on meie kallid lõunaosariigid takerdunud traagilistesse ponnistustesse elada monoloogis, mitte dialoogis.
Üks teie avalduse põhipunkte on seisukoht, et minu ja minu kaasteeliste tegevus Birminghamis on enneaegne. Mõned on küsinud: „Miks te ei andnud uuele linnavalitsusele aega tegutseda?“. Vastuseks saan öelda vaid seda, et Birminghami uut linnavalitsust tuleb tagant torkida umbes sama palju kui senist, enne kui nad tegutsema hakkavad. Oleme kindlasti eksiteel, kui arvame, et Albert Boutwelli valimisega linnapeaks saabub Birminghami uus aastatuhat. Kuigi hr Boutwell on märksa leebem kui hr Connor, pooldavad nad mõlemad rassilist eraldatust ja on pühendunud praeguse olukorra säilitamisele. Ma loodan, et hr Boutwell on piisavalt arukas nägemaks, kui mõttetu on jõuline vastuseis rassilise eraldatuse lõpetamisele. Ta ei jõua siiski sellele äratundmisele ilma kodanikuõiguste eest võitlejate surveta. Head sõbrad, pean teile ütlema, et otsustava õigusliku ja vägivallavaba surveta pole me kodanikuõigustes saavutanud ainsamatki edusammu. Kahetsusväärsel kombel näitab ajalugu, et privilegeeritud rühmad annavad oma eesõigused harva vabatahtlikult ära. Üksikisikud võivad näha moraalimajaka tuld ja loobuda selle valguses vabatahtlikult oma ebaõiglasest hoiakust, kuid meenutagem Reinhold Niebuhri sõnu, et rühmad kalduvad olema ebamoraalsemad kui üksikisikud.
„Oodake“ on peaaegu alati tähendanud „Ei iial“. […] Õiglus, millega liiga pikalt viivitatakse, on äravõetud õiglus.
Valusatest kogemustest teame, et rõhuja ei anna ealeski vabadust vabatahtlikult; rõhutud peavad seda nõudma. Ausalt öeldes pole ma seni osalenud üheski otsese tegevuse kampaanias, mis oleks olnud „hästi ajastatud“ nende arvates, kellele rassilise eraldatuse haigus pole erilisi kannatusi põhjustanud. Olen juba aastaid kuulnud sõna „Oodake!“. Iga mustanahalise kõrvus kõlab see masendavalt tuttavalt. „Oodake“ on peaaegu alati tähendanud „Ei iial“. Ühel hetkel peame mõistma, nagu on öelnud üks meie väljapaistev jurist, et „õiglus, millega liiga pikalt viivitatakse, on äravõetud õiglus.“
Oleme rohkem kui 340 aastat oodanud oma põhiseaduslikke ja Jumala poolt antud õigusi. Aasia ja Aafrika rahvad kihutavad nagu raketid poliitilise iseseisvuse suunas, aga meie loksume ikka veel hobuvankris sinnapoole, et tohiksime kohviku letist tassikese kohvi osta. Neil, keda pole kunagi tabanud rassilise eraldatuse kõrvetav nool, on võib-olla lihtne öelda „Oodake“. Kuid kui olete näinud verejanulisi jõuke omakohtu korras teie emasid ja isasid mõrvamas ning teie õdesid ja vendi uputamas; kui oled näinud viha täis politseinikke sõimamas, löömas ja isegi tapmas meie mustanahalisi vendi ja õdesid; kui näed suurt enamust oma kahekümnest miljonist mustanahalisest vennast lämbumas vaesuse õhukindlas puuris, mis seisab keset heal järjel ühiskonda; kui püüad sõnu otsides ja kokutades seletada oma kuueaastasele tütrele, miks ta ei tohi minna avalikku lõbustusparki, mida just televiisoris reklaamiti ja näete pisaraid ta silmis, kui ta kuuleb, et Funtowni lõbustuspark on värvilistele lastele keelatud, ja näete tema väikeses vaimses taevas moodustumas pahaendelisi alaväärsuse pilvi ja näete, kuidas ta hakkab moonutama oma isiksust kasvava alateadliku kibedusega valgenahaliste inimeste suhtes; kui pead välja mõtlema, mida vastata oma viieaastasele pojale, kes küsib: „Issi, miks valged inimesed värvilisi nii pahasti kohtlevad?“; kui sõidad maakonna teise otsa ja pead ühe ebamugava öö teise järel veetma oma autos, sest sind ei lubata ühessegi motelli; kui sind alandatakse päevast päeva näägutavate siltidega “valge” ja “värviline”; kui sinu eesnimeks saab “pigi,” teiseks nimeks „poiss“ (ükskõik, kui vana sa oled) ja perekonnanimeks “John,” ning sinu abikaasa ega ema poole ei pöörduta iialgi lugupidava sõnaga „proua“; kui fakt, et oled neeger, painab sind päeval ja kummitab öösel koos teadmisega, et elad kogu aeg kikivarvul, teadmata kunagi, mida järgmiseks oodata, ning sind piinavad sisemised hirmud ja väljaspoole kanduv vimm; kui sa pead lõppematut võitlust tundega, et oled järjest kahanev „ei keegi“, – siis mõistad, miks ootamine meie jaoks raske on. Ühel hetkel saab kannatuste karikas täis ja inimesed ei lepi enam sellega, et neid meeleheite kuristikku heidetakse. Ma loodan, härrased, et suudate mõista meie õigustatud ja möödapääsmatut kärsitust. Olete väljendanud suurt muret meie valmiduse pärast seadusi rikkuda. See on kindlasti õigustatud mure. Kuivõrd kutsume usinalt inimesi üles järgima Ülemkohtu 1954. aasta otsust, mis keelas rassilise eraldatuse riiklikes koolides, siis võib tunduda esmapilgul üsna paradoksaalne, et me teadlikult seadusi rikume. Vabalt võib küsida: “Kuidas te saate propageerida mõnede seaduste rikkumist ja teiste järgimist?“. Vastame, et seadusi on kahesuguseid – õiglasi ja ebaõiglasi. Õiglaste seaduste järgimist olen kohe valmis propageerima. Õiglaste seaduste järgimine on mitte ainult juriidiline vaid ka moraalne kohus. Teisalt on aga moraalne kohus mitte täita ebaõiglasi seadusi. Nõustun Püha Augustinusega, et “ebaõiglane seadus polegi seadus“.
Aga mis on nende kahe vahe? Kuidas saada aru, kas seadus on õiglane või ebaõiglane? Õiglane seadus on inimese koostatud õigusakt, mis sobib kokku moraalireeglite või Jumala seadusega. Ebaõiglane seadus on õigusakt, mis on moraalireeglitega vastuolus. Püha Aquino Thomas on öelnud, et ebaõiglane seadus on inimeste seadus, mis ei põhine igavesel seadusel ja loodusseadusel. Iga seadus, mis muudab inimese isiksust paremaks, on õiglane. Iga seadus, mis alandab inimese isiksust, on ebaõiglane. Kõik rassilist eraldatust kaitsvad õigusaktid on ebaõiglased, sest rassiline eraldatus moonutab hinge ja kahjustab isiksust. See tekitab eraldajas võltsi üleolekutunde ning eraldatavas võltsi alaväärsustunde. Kui kasutada juudi filosoofi Martin Buberi mõisteid, siis rassiline eraldatus paneb suhte “Mina-sina” asemele suhte “Mina-see” ning muudab inimesed asjadega samaväärseks. Niisiis on rassiline eraldatus mitte ainult poliitiliselt, majanduslikult ja sotsioloogiliselt ebaterve vaid ka moraalses mõttes vale ja patune. Paul Tillich on öelnud, et patt on lahutatus. Kas rassiline eraldatus pole mitte inimese traagilise lahutatuse, kohutava võõrandumise, hirmsa patususe eksistentsiaalne väljendus? Just seepärast saangi kutsuda inimesi üles täitma Ülemkohtu 1954. aasta otsust, sest see on moraalselt õige, ja kutsuda inimesi üles mitte täitma rassilise eraldatuse määrusi, sest need on moraalselt valed.
Vaadakem konkreetsemaid õiglaste ja ebaõiglaste seaduste näiteid. Ebaõiglane seadus on õigusakt, mille arvulises ülekaalus või võimul olev rühm teeb kohustuslikuks vähemusele, kuid mitte endale. See tähendab seaduslikuks muudetud vahetegemist. Õiglane seadus on aga õigusakt, mille enamus teeb vähemusele kohustuslikuks ja mida enamus on ka ise valmis järgima. See tähendab seaduslikuks muudetud samasust. Pakun teile veel ühe selgituse. Seadus on ebaõiglane, kui see on peale sunnitud vähemusele, kes ei saanud osaleda ei seaduse väljatöötamises ega jõustamises, sest talle ei antud hääleõigust. Ilmselgelt ei olnud Alabama seadusandlik kogu, mis võttis vastu osariigi rassilise eraldatuse seadused, demokraatlikult valitud. Kogu Alabamas püütakse kõikvõimalike riukalike võtetega takistada mustanahaliste valijateks registreerimist, ning mõnedes maakondades, kus mustanahalised moodustavad rahvastiku enamuse, pole registreeritud ainsatki mustanahalist valijat. Kas ühtki sellises olukorras jõustatud seadust saab pidada demokraatlikult struktureerituks?
Vahel on seadus pealtnäha õiglane, kuid seda kohaldatakse ebaõiglaselt. Näiteks vahistati mind kord loata rongkäigus osalemise eest. Iseenesest pole midagi valesti õigusaktis, mis sätestab, et rongkäiguks on vaja luba. Küll aga muutub selline õigusakt ebaõiglaseks, kui seda kasutatakse rassilise eraldatuse kaitsmiseks ning sellega võetakse kodanikelt põhiseadusega tagatud õigus rahumeelseks kogunemiseks ja meeleavalduseks.
Loodetavasti näete te vahet, millele püüan tähelepanu juhtida. Kindlasti ei propageeri ma seadusest kõrvalehiilimist või seaduse täitmisest keeldumist, nii nagu väidaks fanaatiline rassilise eraldatuse pooldaja. See tooks kaasa anarhia. Inimene, kes rikub ebaõiglast seadust, peab seda tegema avalikult ja armastusega, olles valmis kandma karistust. Väidan, et üksikisik, kes rikub seadust, mis tema südametunnistusele tundub ebaõiglane ning kes on valmis selle eest vangi minema, et äratada kogukonna südametunnistus selle ebaõigluse suhtes, väljendab tegelikult kõrgeimat austust seaduse vastu.
Loomulikult pole taolises kodanikuallumatuses midagi uut. Seda näitasid ilmekalt üles Sadrak, Meesak ja Abednego, kes keeldusid täitmast Nebukadnetsari seadusi põhjendusega, et on olemas kõrgem moraalireegel. Seda praktiseerisid suurepäraselt varakristlased, kes olid valmis pigem seisma silmitsi näljaste lõvidega ja pead pakule asetama kui alluma Rooma impeeriumi mõnedele ebaõiglastele seadustele. Tänapäeva akadeemiline vabadus on osalt realiseerunud tänu Sokratese kodanikuallumatusele. Bostoni teejoomine3 oli suur kodanikuallumatuse aktsioon meie maal.
Me ei tohiks kunagi unustada, et kõik, mida Adolf Hitler Saksamaal tegi, oli „seaduslik“ ning kõik, mida Ungari vabadusvõitlejad Ungaris tegid, oli „ebaseaduslik“. Juutide abistamine ja nende olukorra leevendamine oli Hitleri Saksamaal „ebaseaduslik“. Sellele vaatamata olen veendunud, et kui oleksin toona Saksamaal elanud, oleksin oma juudi vendi aidanud ja püüdnud nende olukorda leevendada. Kui elaksin praegu kommunistlikus riigis, kus surutakse maha teatud ristiusule kalleid põhimõtteid, kutsuksin inimesi avalikult üles usuvastastele seadustele mitte alluma.
Heatahtlike inimeste poolne pinnapealne mõistmine tekitab suuremat nördimust kui pahatahtlike inimeste poolne täielik vääritimõistmine. Leigest nõustumisest sünnib märksa suurem segadus kui otsekohesest ei-st.
Pean teile, mu kristlastest ja juutidest vennad, ausalt üles tunnistama kaks asja. Esiteks olen sunnitud möönma, et olen paari viimase aasta jooksul rängalt pettunud mõõdukates valgenahalistes. Olen peaaegu jõudnud kahetsusväärse järelduseni, et vabaduse poole pürgiva mustanahalise suurimaks takistuseks pole mitte valgete ülemvõimu toetaja või Ku Klux Klani liige, vaid mõõdukas valge, kes väärtustab rohkem „korda“ kui õiglust; kes eelistab negatiivset rahu ehk pinge puudumist positiivsele rahule ehk õiglusele; kes ütleb pidevalt: “Pooldan sama eesmärki kui teie, aga ma ei saa nõustuda eesmärgi saavutamise vahendiga, otsese tegevusega”; kes paternalistlikult usub, et ta saab seada tähtaja teise inimese vabadusele; kes elab müütilise ajamõiste järgi ning soovitab mustanahalistel pidevalt oodata „sobivamat aega“. Heatahtlike inimeste poolne pinnapealne mõistmine tekitab suuremat nördimust kui pahatahtlike inimeste poolne täielik vääritimõistmine. Leigest nõustumisest sünnib märksa suurem segadus kui otsekohesest ei-st.
Varem lootsin, et mõõdukad valged mõistavad, et seadused ja kord on õigluse tagamiseks ning et kui need seda eesmärki täita ei suuda, siis muutuvad seadused ohtlikeks tammideks, mis tõkestavad sotsiaalse progressi voolu. Varem lootsin, et valged mõõdukad mõistavad, et praegused pinged lõunaosariikides on vajalik üleminekuetapp, mille ajal siirdume talumatust negatiivsest rahust, kus mustanahalised aktsepteerivad passiivselt oma ebaõiglast olukorda, sisulise ja positiivse rahu ruumi, kus kõik inimesed austavad inimisiksuse väärikust ja väärtust. Tegelikult pole pingeid tekitanud mitte meie, kes me osaleme vägivallatus otseses tegevuses. Me toome lihtsalt välja pinge, mis on juba olemas, aga veel pinna all peidus. Toome selle välja, et see oleks näha ja selle saaks ära lahendada. Kinnine mädapaise ei parane, sestap tuleb see avada ja saata kogu oma inetuses õhu ja valguse loodusravile, ning samamoodi tuleb paljastada ka ebaõiglus koos kõikide pingetega, mis paljastamisega kaasnevad, avada see inimeste südametunnistuse valgusele ja rahva arvamuse värskele õhule, ning alles siis saab ebaõigluse terveks ravida.
Mulle tundub järjest rohkem, et pahatahtlikud inimesed on kasutanud aega märksa efektiivsemalt kui heatahtlikud inimesed. Peame selles põlvkonnas kahetsema mitte ainult halbade inimeste vihast tulvil sõnu ja tegusid vaid ka heade inimeste masendavat vaikimist. […] Peame kasutama aega loominguliselt, andes endale aru, et õige asja tegemiseks või ajamiseks on alati õige aeg.
Nõuate oma avalduses, et meie aktsioonid, olgugi rahumeelsed, tuleb hukka mõista, sest need kutsuvad esile vägivalda. Aga kas see nõudmine on loogiline? Kas pole see sama kui mõista hukka röövi ohvriks langenud inimene, sest hirmsa teo ajendas inimese raha? Kas pole see sama kui mõista hukka Sokrates, sest tema vankumatu truudus tõele ja tema filosoofilised küsimused viisid eksiteele sattunud rahvamassid nii kaugele, et teda sunniti jooma surmaputkest valmistatud mürgijooki? Kas pole see sama kui mõista hukka Jeesus seepärast, et tema ainulaadne jumalatunnetus ning alatine allumine Jumala tahtele viisid ristilöömise vereteoni? Peame lõpuks mõistma, nagu föderaalkohtud on järjepidevalt kinnitanud, et on vale veenda inimest loobuma endale põhiseadusega tagatud põhiõiguste nõudmisest lihtsalt seepärast, et sellega võib kaasneda vägivald. Ühiskond peab kaitsma röövi ohvriks langenud inimest ning karistama röövlit. Varem lootsin ka seda, et mõõdukad valged lükkavad tagasi vabadusvõitluse kohta kasutatava ajamüüdi. Sain äsja kirja ühelt valgelt vennalt Texase osariigis. Ta kirjutab: „Kõik kristlased teavad, et värvilised inimesed saavad lõpuks võrdsed õigused, kuid teil on võib-olla liigne usuline rutt taga. Praeguste saavutusteni jõudmiseks kulus kristlusel peaaegu kaks tuhat aastat. Kulub aega, enne kui Kristuse õpetused maa peale jõuavad.“. Taoline suhtumine tuleneb aja mõiste traagilisest vääritimõistmisest, kummalisest mõistusevastasest ettekujutusest, et ajavoolus endas on midagi, mis lõpuks parandab kõik haavad. Tegelikult on aeg neutraalne, seda võib kasutada hävitavalt või konstruktiivselt. Mulle tundub järjest rohkem, et pahatahtlikud inimesed on kasutanud aega märksa tõhusamalt kui heatahtlikud inimesed. Meie põlvkond peab kahjatsema mitte ainult halbade inimeste vihast tulvil sõnu ja tegusid vaid ka heade inimeste masendavat vaikimist. Inimkonna areng ei saabu iialgi vägeva ja takistamatu kosena; see sünnib nende inimeste väsimatute pingutuste läbi, kes on valmis Jumalaga koostööd tegema, ning ilma selle raske tööta saab ajast hoopis ühiskondliku seisaku liitlane. Peame kasutama aega loominguliselt, andes endale aru, et õige asja tegemiseks või ajamiseks on alati õige aeg. Praegu on aeg küps, et kehtestada lubatud demokraatia ning muuta meie rahva jätkuv kaebelaul loominguliseks kiituslauluks vendlusele. Nüüd on aeg küps, et tõsta meie riiklik poliitika välja rassilise ebavõrdsuse vesiliivalt, kuhu me pidevalt tagasi vajume, inimväärikuse kindlale kaljule.
Nimetate meie tegevust Birminghamis äärmuslikuks. Alguses olin üsna pettunud, et vaimulikest kolleegid peavad minu vägivallatuid jõupingutusi äärmuslase tegevuseks. Hakkasin mõtlema selle peale, et seisan mustanahaliste kogukonnas kahe vastandliku jõu vahel. Üks on enesega rahulolev jõud, kuhu kuuluvad ühelt poolt need, kes on aastatepikkuse rõhumise järel eneseväärikusest ja „keegi“ olemisest sedavõrd tühjaks imetud, et nad on rassilise eraldatusega kohanenud, ning teiselt poolt mõned keskklassi mustanahalised, kes on muutunud masside probleemide suhtes tundetuks tänu oma teatud hariduslikule ja majanduslikule kindlustatusele ning tänu sellele, et mõnes mõttes on rassiline eraldatus neile kasulik. Vastaspoolel on jõud, mida toidab kibestumine ja viha, ning mis on ohtlikult lähedal vägivalla propageerimisele. Selle jõu väljunditeks on kogu riigis tekkivad rahvuslikud mustanahaliste rühmitused, kellest suurim ja tuntuim on Elijah Muhammadi Muslimiliikumine. Muslimiliikumist toidab jätkuvast rassilisest diskrimineerimisest põhjustatud frustratsioon, ning organisatsiooni kuuluvad inimesed, kes on kaotanud usu Ameerikasse, kes on kategooriliselt hüljanud kristluse ning jõudnud järeldusele, et valge inimene on parandamatu „saatan“.
Olen püüdnud seista nende kahe jõu vahel ning rääkida, et meil pole vaja püüelda ei endaga rahulolevate inimeste „mittemidagitegemise“ ega mustanahaliste rahvuslaste viha ja meeleheite poole. On ju olemas palju parem tee, armastuse ja vägivallatu meeleavalduse tee. Olen Jumalale tänulik selle eest, et mustanahaliste kiriku mõjul on vägivallatu tee muutunud meie võitluse lahutamatuks osaks. Olen veendunud, et kui seda filosoofiat poleks tekkinud, voolaks paljudel lõunaosariikide tänavatel nüüdseks veri. Olen ka veendunud, et kui meie valged vennad lükkavad „rahvamasside ülesässitajate“ ja „väljastpoolt tulevate agitaatoritena“ kõrvale need meie hulgast, kes kasutavad vägivallatut otsest tegevust, ning kui nad keelduvad toetamast meie vägivallatuid jõupingutusi, siis hakkavad miljonid nördinud ja meeleheitele aetud mustanahalised otsima lohutust ja kindlustunnet mustanahaliste rahvuslaste ideoloogiatest – areng, mis viiks paratamatult kohutava rassilise luupainajani.
Rõhutud inimesed ei saa igavesti rõhututeks jääda. Lõpuks ilmutab end vabaduseiha ning nii ongi Ameerika mustanahalisega juhtunud. Seestpoolt on miski talle meenutanud sünnijärgset õigust vabadusele ning väljastpoolt on miski talle meenutanud, et see on saavutatav. Teadlikult või alateadlikult on aja vaim, Zeitgeist, teda kaasa haaranud, ning koos oma mustanahaliste Aafrika vendade ning Aasia, Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna pruunide ja kollaste vendadega tõttab USA mustanahaline rassilise õigluse tõotatud maa poole. Kui tuntakse ära pulbitsev tung, mis mustanahaliste kogukonda on haaranud, peaks olema kohe arusaadav ka põhjus, miks toimuvad avalikud meeleavaldused. Mustanahalises on palju allasurutud vimma ja varjatud pettumust ning ta peab need valla päästma. Niisiis laske tal marssida, laske tal käia palverännakutel linnavalitsuse hoone juures, laske tal teha bussisõite vabaduse nimel4 – ning püüdke mõista, miks ta peab nii käituma. Kui ta ei saa oma allasurutud tundeid vägivallatult väljendada, hakkavad emotsioonid otsima väljundit läbi vägivalla; see pole mitte ähvardus vaid ajalooline fakt. Ma pole niisiis öelnud oma rahvale: „ Vabanege oma rahulolematusest.“. Pigem olen püüdnud öelda, et selle normaalse ja terve rahulolematuse saab suunata vägivallatu otsese tegevuse loomingulisse kanalisse. Ja nüüd nimetatakse taolist lähenemist äärmuslikuks. Aga kuigi olin alguses pettunud, et mind äärmuslaseks nimetati, tundsin järele mõeldes sellest nimest isegi veidi rahuldust. Kas polnud mitte Jeesus armastuse äärmuslane: “Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.”. Kas polnud mitte Aamos õigluse äärmuslane: “Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!”. Kas polnud mitte Paulus kristliku evangeeliumi äärmuslane: “Ma kannan Jeesuse vermeid oma ihu küljes.”. Kas polnud mitte Martin Luther äärmuslane: “Siin ma seisan ja teisiti ma ei või. Aidaku mind Jumal!”. Ning John Bunyan: “Jään pigem oma elupäevade lõpuni vanglasse kui lasen oma südametunnistuse lömastada.”. Ja Abraham Lincoln: “See riik ei saa edasi kesta pooleldi orjuses ja pooleldi vabana.”. Ja Thomas Jefferson: “Peame iseenesestmõistetavateks tõdedeks, et kõik inimesed on loodud võrdsena …”. Küsimus pole niisiis mitte selles, kas me muutume äärmuslasteks vaid selles, millisteks äärmuslasteks me muutume. Kas meist saavad viha või armastuse äärmuslased? Kas meist saavad ebaõigluse kaitsmise või õigluse levitamise äärmuslased? Tollel dramaatilisel päeval löödi Kolgata mäel risti kolm meest. Me ei tohi iialgi unustada, et kõik kolm löödi risti sama kuriteo – äärmuslikkuse – eest. Kaks neist olid ebamoraalsuse äärmuslased ning kukkusid seega ümbritsevast allapoole. Kolmas, Jeesus Kristus, oli armastuse, tõe ja headuse äärmuslane ning tõusis sellega ümbritsevast kõrgemale. Ehk vajavad lõunaosariigid, kogu riik ja maailm hädasti just loomingulisi äärmuslasi.
Lootsin varem, et valged mõõdukad näevad seda vajadust. Võib-olla olin liiga optimistlik; võib-olla lootsin liiga palju. Oleksin ehk pidanud aru saama, et rõhutud rassi sügavaid oigeid ja kirglikke igatsusi mõistavad vaid üksikud rõhujate rassi liikmed, ning veelgi vähem on neid, kes oskavad näha, et ebaõiglus tuleb välja juurida jõulise, järjepideva ja otsustava tegutsemisega. Olen siiski tänulik, et mõned meie lõunaosariikide valged vennad on mõistnud selle sotsiaalse revolutsiooni tähendust ning sellele pühendunud. Arvult on neid küll veel väga vähe, vaimult on nad see-eest vägevad. Mõned, näiteks Ralph McGill, Lillian Smith, Harry Golden, James McBride Dabbs, Ann Braden ja Sarah Patton Boyle, on kirjutanud meie võitlusest ilmekalt ja prohvetlikult. Teised on marssinud koos meiega lõunaosariikide nimetutel tänavatel. Nad on virelenud prussakatest kubisevates kasimata vanglates, kannatanud sõimu ja julma kohtlemist politseinike poolt, kes peavad neid „räpasteks pigiarmastajateks“. Erinevalt oma paljudest mõõdukatest vendadest ja õdedest on nad aru saanud, et ei tohi hetkegi kaotada, ning tunnetanud, et segregatsioonihaiguse ravi vajab tõhusaid „aktsioonidest“ vastumürke. Lubage mul mainida siinkohal oma teist suurt pettumust. Olen äärmiselt pettunud valgete kirikus ja selle juhtides. Loomulikult on väljapaistvaid erandeid. Mul pole kahe silma vahele jäänud asjaolu, et igaüks teist on selles küsimuses väljendanud tähelepanu väärivaid seisukohti. Sooviksin siinkohal avaldada tunnustust teile, õpetaja Stallings, teie kristliku suhtumise eest mustanahalistesse möödunud pühapäeval, kui kutsusite nad oma jumalateenistusele teiste inimeste hulka, ilma rassilise eraldatuseta. Avaldan tunnustust meie osariigi katoliiklikele juhtidele selle eest, et kaotasite mitu aastat tagasi rassilise eraldatuse Spring Hill kolledžis.
Paraku pean vaatamata nendele märkimisväärsetele eranditele taas kordama, et olen kirikus pettunud. Ma ei ütle seda nagu mõni negatiivne kriitik, kes alati kirikus mõne vea leiab. Ma ütlen seda pastorina, jutlustajana, kes kirikut armastab, kes kasvas üles selle rinnal, keda on kosutanud kiriku vaimulikud õnnistused ning kes jääb kirikule truuks nii kauaks kui jätkub tema elulõng.
Kui ma mõni aasta tagasi ootamatult sattusin Alabama osariigi Montgomery linna bussimeeleavalduse juhtide hulka, arvasin ma, et valgete kirik hakkab meid toetama. Arvasin, et lõunaosariikide valged kirikuõpetajad, preestrid ja rabid saavad olema meie kõige tugevamad liitlased. Tegelikult on osa neist olnud veendunud vastased, keeldunud mõistmast vabaduseliikumist ning moonutanud liikumise juhtide kuvandit; liiga paljud on ka eelistanud ettevaatlikkust julgusele ning vaikinud oma pühakodade vitraažakende tuimestava kaitse taga.
Vaatamata oma varasematele purustatud unistustele tulin ma siiski Birminghami lootusega, et siinse kogukonna valged usujuhid mõistavad meie ürituse õiglust, tunnevad sügavat muret moraaliküsimuste pärast ja hakkavad vahendajateks, kelle kaudu meie õigustatud kaebused võiksid jõuda võimulolijateni. Ma lootsin, et te kõik mõistate seda. Kuid taas kord pidin ma pettuma.
Olen kuulnud paljusid lõunaosariikide usujuhte manitsemas oma koguduse liikmeid täitma rassilise eraldatuse lõpetamise otsust sellepärast, et seadust tuleb täita, kuid olen nii väga soovinud, et kuuleksin valgeid vaimulikke kuulutamas: “Tehke nii nagu see otsus ütleb sellepärast, et integratsioon on moraalselt õige ja sellepärast, et mustanahaline on teie vend.“. Olen keset mustanahaliste suhtes toimepandavat jõhkrat ebaõiglust jälginud, kuidas valged vaimulikud kõrvale tõmbuvad ning poetavad tähtsusetuid vagasid märkusi ja teeseldult pühasid triviaalsusi. Samal ajal, kui käib pingeline võitlus, et vabastada meie rahvas rassilisest ja majanduslikust ebaõiglusest, olen kuulnud paljusid vaimulikke ütlevat: “Need on sotsiaalsed küsimused, millega evangeelium päriselt ei tegele.“. Ning olen vaadanud, kuidas paljud kirikud pühenduvad täiesti teistsugusele ilmalikule usule, mis teeb kummalist, Piibliga kokkusobimatut vahet keha ja hinge, püha ja ilmaliku vahel.
Olen risti ja põiki läbi sõitnud Alabama, Mississippi ja kõik teised lõunaosariigid. Olen imetlenud lõunaosariikide imekauneid kirikuid ja nende taeva poole sirutuvaid torne lämmatavatel suvepäevadel ja külmanäpistatud sügishommikutel. Olen silmitsenud siinsete usuõppeasutuste hiiglaslike hoonete pilkupüüdvaid siluette. Ikka ja jälle olen leidnud ennast küsimas: “Kes on need inimesed, kes siin pühakojas käivad? Kes on nende Jumal? Kus olid nende hääled siis, kui kuberner Barnetti huulilt voolas jutt sellest, et osariigil on õigus keelduda täitmast föderaalvalitsuse otsuseid, mida osariik põhiseadusevastaseks peab, need seadused kehtetuks kuulutada ja takistada nende jõustamist oma territooriumil? Kus olid nad siis, kui kuberner Wallace küttis üles trotsi ja viha? Kus oli nende toetav hääl siis, kui muserdatud ja vaevatud mustanahalised mehed ja naised otsustasid lahkuda eneserahulolu pimedatest vangikongidest ja tõusta heledasse päevavalgusesse, loomingulise meeleavalduse küngastele?”.
Jah, need küsimused mõlguvad endiselt mu mõtteis. Olen sügavas pettumuses nutnud kiriku saamatu lõtvuse pärast. Siiski kinnitan teile, et mu pisarad on olnud armastuse pisarad. Seal, kus puudub sügav armastus, ei saa olla ka sügavat pettumust. Jah, ma armastan kirikut. Kuidas saakski ma muud teha? Olen ju üsna haruldasest perest, pastorite ja jutlustajate poeg, lapselaps ja lapselapselaps. Jah, kirik on minu jaoks Kristuse ihu. Kuid oh häda! Milliseid märke ja arme on meie sotsiaalne hoolimatus ja teisitimõtlemise hirm sellele ihule jätnud.
Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse inimesteks, kes väärivad kannatamist oma veendumuste eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult termomeeter, mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid.
Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse inimesteks, kes väärivad kannatamist oma veendumuste eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult termomeeter, mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid. Alati, kui mõnda linna saabusid varakristlased, muutusid võimulolijad ärevaks ning püüdsid kristlased viivitamatult süüdi mõista kui „rahu häirijad“ ja „väljaspoolt tulevaid agitaatoreid“. Kuid kristlased rühkisid edasi, veendununa selles, et nad olid „taeva asumaa“, mis pidi kuuletuma Jumalale, mitte inimesele. Neid oli vähe, kuid nende pühendumus oli suur. Nad olid Jumalast liiga joobnud, et olla „astronoomiliselt ära hirmutatud“. Oma pingutuste ja eeskujuga lõpetasid nad sellised muistsed võikused nagu lapsetapp ja gladiaatoriturniirid. Nüüd on olukord muutunud. Väga sageli on kaasaegne kirik nõrk ja saamatu ning tema hääl kõlab ebakindlalt. Väga sageli on ta status quo, praeguse olukorra, kirglikuim kaitsja. Kaugel sellest, et lasta end kirikust häirida, leiab tavalise kogukonna võimustruktuur lohutust kiriku vaikivast – ja sageli isegi häälekast – toest sellele, kuidas asjad hetkel on.
Kuid nüüd on Jumala kohtumõistmine jõudnud kirikuni – seda pole varem iialgi juhtunud. Kui tänane kirik ei naase varajase kiriku ohvrimeelse vaimu juurde, kaotab ta oma eheduse ja minetab miljonid ustavad järgijad, ning ta lükatakse kõrvale kui tähtsusetu seltskondlik organisatsioon, millel puudub kahekümnendal sajandil vähimgi tähendus. Iga päev kohtan noori, kelle pettumine kirikus on kasvanud selgeks jälestuseks kiriku vastu.
Võib-olla olen taas kord kaldunud liigsesse optimismi. Kas organiseeritud usk on liiga kinni kasvanud status quo’ga, et päästa meie rahvas ja maailm? Võib-olla pean pöörama oma usu sisemise religioosse kiriku poole, kiriku sees olevasse kirikusse, et leida sealt tõeline ekklesia ning lootus maailma jaoks. Samas olen taas tänulik Jumalale, et mõned üllad hinged organiseeritud kiriku ridades on heitnud endalt kuulekuse halvavad ahelad ning meiega liitunud, et vabadusvõitluses aktiivselt kaasa lüüa. Nad on lahkunud oma turvalistest kogudustest ning kõndinud koos meiega Albany linna tänavail Georgia osariigis. Nad ostsid bussipiletid, et võtta lõunaosariikide maanteedel ette piinarikkad bussisõidud vabaduse nimel. Jah, nad on läinud koos meiega vangi. Mõned on oma kirikust minema saadetud, kaotanud oma piiskoppide ja vaimulikest kolleegide toetuse. Kuid nad on tegutsenud usus, et lüüa saanud õigus on võidutsevast kurjusest tugevam. Nemad on olnud tõestus, usuline sool, mis on säilitanud neil rasketel aegadel evangeeliumi tõelise tähenduse. Nad on uuristanud lootuse tunneli läbi pettumuse tumeda mäe. Ma loodan, et kirik kui tervik on otsustaval tunnil selleks tuleprooviks valmis. Kuid isegi kui kirik ei peaks õiglusele appi tulema, pole ma tulevikule mõeldes meeleheitel. Ma ei karda meie Birminghami võitluse tulemuse pärast, isegi kui meie motiive praegu vääriti mõistetakse. Me jõuame eesmärgiks seatud vabaduseni nii Birminghamis kui kogu riigis, sest Ameerika eesmärk on vabadus. Meid võidakse küll taga kiusata ja põlastada, kuid meie saatus ja Ameerika saatus kuuluvad kokku. Me olime siin enne, kui palverändurid Plymouthis maabusid5. Me olime siin enne, kui Jeffersoni pliiats jäädvustas ajaloo lehekülgedele iseseisvusdeklaratsiooni majesteetlikud sõnad. Meie esivanemad rabasid siin maal palgata tööd teha rohkem kui kaks sajandit; nad tegid puuvilla kuningaks; nad ehitasid oma isandatele kodud, kannatades ise samal ajal jõhkra ebaõigluse ja häbiväärsete alanduste all – ja ometigi suutsid nad ammendamatu elujõu toel kasvada ja areneda. Kui meid ei suutnud peatada orjuse sõnadega väljendamatu julmus, siis on kindlalt määratud läbikukkumisele ka praegune vastuseis. Me võidame kätte oma vabaduse seetõttu, et nõudmistes, mida me kordame, kehastuvad meie rahva püha pärand ja Jumala igavene tahe. Tunnen, et pean enne lõpetamist mainima veel ühte teie avalduse punkti, mis on mind tõsiselt häirinud. Te väljendasite suurt tunnustust Birminghami politseile selle eest, et nad pidasid „korda“ ja „takistasid vägivalda“. Kahtlen sügavalt, kas te oleksite politseid sama palju kiitnud, kui oleksite näinud, kuidas politseikoerad surusid oma hambad relvadeta ja vägivallatutesse mustanahalistesse. Kahtlen sügavalt, kas kiirustaksite politseid kiitma, kui näeksite, kui kohutavalt ja ebainimlikult nad mustanahalisi siin linnavanglas kohtlevad, kui te näeksite, kuidas nad tõukavad ja sõimavad vanu mustanahalisi naisi ja noori mustanahalisi tüdrukuid, kui te näeksite nende käelööke ja jalahoope vanade mustanahaliste meeste ja noorte poiste pihta, kui te näeksite, kuidas nad – seda juhtus kahel korral – keelduvad meile süüa andmast, sest me soovisime koos söögipalveid laulda. Mina ei saa teiega koos Birminghami politseijaoskonda kiita.
Mõned on oma kirikust minema saadetud, kaotanud oma piiskoppide ja vaimulikest kolleegide toetuse. Kuid nad on tegutsenud usus, et lüüa saanud õigus on võidutsevast kurjusest tugevam. Nemad on olnud tõestus, usuline sool, mis on säilitanud neil rasketel aegadel evangeeliumi tõelise tähenduse. Nad on uuristanud lootuse tunneli läbi pettumuse tumeda mäe.
On tõsi, et politsei on näidanud meeleavaldajate kohtlemisel üles teatud vaoshoitust. Selles mõttes on nad avalikkuse ees käitunud üsna „vägivallatult“. Aga mispärast? Et kaitsta rassilise eraldatuse jõledat süsteemi. Viimastel aastatel olen oma jutlustes pidevalt rääkinud, et vägivallatu lähenemine vajab eesmärgi saavutamiseks vahendeid, mis on sama puhtad kui eesmärk ise. Olen püüdnud selgitada, et on vale kasutada moraalselt õigustatud eesmärgi saavutamiseks ebamoraalseid vahendeid. Kuid nüüd olen sunnitud väitma, et moraalsete vahendite kasutamine ebamoraalsete eesmärkide saavutamiseks on sama vale, või isegi veelgi valem. Hr Connor ja tema politseinikud pole ehk avalikkuse ees vägivalda eriti kasutanud, nii nagu ka politseiülem Pritchett Albany linnas Georgia osariigis, kuid nad on kasutanud vägivallatu lähenemise moraalseid vahendeid, et kaitsta ebamoraalset eesmärki – rassilist ebavõrdsust. Nagu T. S. Eliot on öelnud: “Viimane kiusatus on suurim reetmine: teha õiget asja valel põhjusel.”
Oleksin tahtnud kuulda teilt tunnustussõnu Birminghami mustanahalistele istumisstreigis osalejatele ja meeleavaldajatele nende erakordse vapruse eest, nende valmiduse eest kannatusi taluda ning nende imetlusväärse distsipliini eest suure provokatsiooni keskel. Kord saabub päev, mil lõunaosariigid tunnustavad oma tõelisi kangelasi. Need on James Meredith’id6, kes suudavad ülla eesmärgi nimel seista silmitsi pilkavate ja vaenulike jõukude ning piinarikka üksindusega, mis iseloomustab teerajaja elu. Need on eakad, rõhutud ja vintsutatud mustanahalised naised, keda kehastab üks Alabama osariigi Montgomery linna 72-aastane vana naine, kes tõusis väärikalt püsti ja otsustas oma kandi inimestega, et ta ei sõida sellise bussiga, kus on eraldi kohad eri rassist inimestele, ning kes andis küsimusele, kas ta pole väsinud, grammatiliselt vigase, kuid sügavmõttelise vastuse: “Mu jalgat olevad väsinud, aga mu hing puhkab.”. Need on noored keskkooliõpilased ja üliõpilased, noored evangeeliumijutlustajad ning hulk nende vanemaid kolleege, kes võtavad restoranis julgelt ja ilma vägivallata istet, et lõunat süüa, ning on valmis südametunnistuse pärast vangi minema. Kord saabub päev, mil lõunaosariikides teatakse, et kui need pärandusest ilma jäetud jumalalapsed läksid restorani lõunastama, tõusid nad tegelikult kõige selle kaitsele, mis on Ameerika unelmas parimat, ning meie judaistliku ja kristliku pärandi pühimate väärtuste kaitsele, tuues meie rahva niimoodi tagasi sügavate demokraatiakaevude juurde, mille meie riigi rajajad põhiseadust ja iseseisvusdeklaratsiooni koostades olid kaevanud.
Ma pole kunagi varem kirjutanud nii pikka kirja. Kardan, et see on liiga pikk, et te oma väärtuslikku aega sellele saaksite kulutada. Võin teile kinnitada, et kiri oleks olnud märksa lühem, kui oleksin saanud selle kirjutada mugava laua taga, aga mida muud jääb üle teha inimesel, kes istub üksinda kitsas vangikongis, kui kirjutada pikki kirju, mõelda pikki mõtteid ja palvetada pikki palveid?
Palun teilt andestust, kui olen selles kirjas liialdanud tõega ja olnud põhjendamatult kannatamatu. Kui aga olen tõde vähendanud ja näidanud, et olen kannatlikult valmis leppima vähema kui vendlusega, siis palun andestust Jumalalt.
Ma loodan, et teie usk on praegu tugev. Ühtlasi loodan, et asjaolud võimaldavad mul peatselt igaühega teist kohtuda, ning mitte rassilise integratsiooni pooldaja või kodanikuõiguste eest võitlejana, vaid vaimulikust kolleegi ja kristliku vennana. Lootkem kõik, et rassiliste eelarvamuste tumedad pilved peatselt taanduvad, et meie hirmust läbiimbunud kogukondadest kaob vääritimõistmise tihe udu, ning et kaugel pole päev, mil meie suure rahva kohal süttivad oma sädelevas ilus armastuse ja vendluse säravad tähed.
Lugupidamisega rahu ja vendluse ürituse nimel
Martin Luther King Jr.
Tõlk. Ülle Leis
1 Direct action, majandusliku või füüsilise jõu otsene kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks; vägivallatu otsese tegevuse hulka kuuluvad nt istumis- vm streigid, tänavate blokeerimine jm. (siin ja edaspidi tõlkija märkused)
2 Economic withdrawal programm, selliste ettevõtete toodete ja teenuste boikoteerimine, kus on probleeme võrdse kohtlemisega.
3 Boston Tea Party, Ameerika kolonistide protestiaktsioon Briti võimude vastu 1773.a.
4 Freedom Rides: kodanikuaktivistid sõitsid osariikidevahelistes bussides lõunaosariikidesse, et vaidlustada neis osariikides täitmata jäetud Ülemkohtu otsus, mis kuulutas eri rassidele määratud tsoonid bussides seadusevastasteks.
5 Aastal 1620.
6 James Meredith, Ameerika kodanikuaktivist, alustas üksinda üle 350 km pikkust Marssi hirmu vastu, millega tahtis juhtida tähelepanu jätkuvale rassismile lõunaosariikides ning julgustada inimesi valijaks registreeruma.
