Pärast Eero Epneri pika loo ilmumist Ekspressis hakkas erinevates meediakommentaarides — eeskätt mõnede aktiivsete Isamaa ridadesse kuuluvate poliitikute ning Postimehe uue peatoimetaja eestvõttel — hoogsalt liikuma jutt sellest, kuidas Salk olla õpetanud erakondi valetama, andes neile nõu valimiskampaanias mõned teemad maha vaikida. Ilmseks ajendiks sellele olid uue koalitsiooni poolt läbirääkimiste käigus lauale tõstetud abieluvõrdsuse ja maksutõusude teemad, millest oponentide ning kriitikute sõnul valimiste eel midagi kuulda ei olnud ja millele seega justkui poleks siis “rahvalt mandaati küsitud”.
Las see mandaadi jutt jääb praegu sinnapaika, keskendume valetamise — ja eraldi veel “valetama õpetamise” — lennukatele etteheidetele, mida on vahepealse paari kuuga eri kanalites erinevate inimeste poolt nii palju kordi esitatud, et tänaseks ei paista enam vist suurt kellelegi pähegi tulla siin milleski kahelda. Viimati võis näiteks läinudreedese Eesti Päevalehe automaksu teemalisest juhtkirjast lugeda järgmist:
“Meenutagem või ühenduse Salk nõuannete kasutamist, millele tuginedes esitas Reformierakond valimiste eel nimme vildakat sõnumit, vältides selles üldse vajadust makse tõsta.”
On muidugi väga kaheldav, kas meil õnnestub siin Priit Hõbemägit, Urmas Reinsalut või ka EPL-i toimetust milleski veenda, aga olgu siiski siis lõpuks ka meie endi selgitus avalikult välja pandud.
Alustame maksudest. Relevantne lõik Epneri eeposes on see (maksusid puudutav osa rõhutusega):
“Reformierakonnal soovitati vältida näiteks kogu Eestis Nursipalu teemat, aga samuti sisserännet, rohkem võiks aga rääkida taastuvenergiast (kuid mitte rohepöördest, see sõna hirmutab valijat) ja hooldekodudest. Meestele tasub rääkida tuumajaamast, noortele miinimumpalgast, eelistuseta valijatele kõigest muust peale maksusüsteemi struktuuri ja Ukraina abistamise.”
Mitte kuskil ei ole siin kirjas, et me oleksime soovitanud Reformierakonnal maksudest mitte rääkida. Kirjas on, et me soovitasime eelistuseta valijate poole pöördudes mitte hakata rääkima maksusüsteemi struktuurist – ehk teisisõnu: mitte püüda eelistuseta valijale maha müüa Reformierakonna üht peamist valimislubadust, “maksuküüru kaotamist”. Et ei oleks mingit kahtlust võimaliku möödarääkimise osas: siin on ekraanitõmmis täpsest sõnastusest sellisena, nagu see seisis meie poolt Reformierakonnale saadetud sõnumis, mida Eero Epner refereeris:
Tähelepanek ise pärines fookusgruppide intervjuudest, kus me testisime kõigi erakondade (sh. ka EKRE ja Isamaa) kesksete valimislubaduste populaarsust ning arusaadavust just nimelt eelistuseta valijate segmendis — ja kus maksudesse puutuv tekitas läbivalt segadust ja võimetust otsustada. Jah, loomulikult eelistaks me kõik maksta pigem vähem makse kui rohkem, aga kui küsida, kas pigem peaks suurendama kaudsete või otseste maksude osakaalu, kas tulumaks võiks olla astmeline, kas varamaksudel võiks olla suurem osakaal jne, siis kipub eelistuseta valijata selle peale tüüpiliselt õlgu kehitama ning vastama “ma tõesti ei oska öelda”.
See muidugi ei tähenda kuidagimoodi, et “maksudest ei peaks rääkima”. Küll aga võiks see anda mõtteainet prioriteetide seadmiseks. Meie kõigi tähelepanu on piiratud ressurss ja on väga vähe neid, kes oleks valmis kampaaniaperioodil tänaval ligi astuvat poliitikut kannatlikult kuulama senikaua, kui ta on kogu oma erakonna valimisplatvormi meile ette kanda jõudnud. Seega on mõistlik hoolikalt kaaluda, mida selle lühikese aja jooksul potentsiaalsele valijale öelda — ja meie soovitus oli, et eelistuseta valijate puhul ei paista olevat hea mõte alustada “maksuküüru” jutuga. Muide, Reformierakonna enda juba olemasolevate valijate suunal oli see täiesti töötav sõnum.
Nii et ei, me ei andnud ei Reformierakonnale ega ka ühelegi teisele parteile soovitust “maksutõusud maha vaikida”. Ausalt öeldes ei tulnud meile pähegi, et keegi võiks üldse sellist soovitust vajada. Ei ole tarvis teha fookusgruppe või korraldada avaliku arvamuse küsitlusi saamaks teada, kas inimestele meeldib, kui nende maksud tõusevad. On täiesti ilmselge, et ei meeldi, ja seega oleks ju ka täiesti ilmselgelt loll mõte sellise asjaga ise kampaaniat tegema hakata. On muidugi selge ka see, et Reformierakonnal ei tekkinud maksutõusude mõte alles 6. märtsi hommikul — nad rääkisid riigi rahanduse kehvast seisust ja vajadusest see “korda teha” valimiste eel päris valjul häälel. Saamaks aru, mida see tähendab, ei pidanud küll mingeid erilisi ette- või läbinägelikkuse võimeid omama, ja seda juba ammu enne valimisi. Üldiselt on aga Reformierakond sel teemal omaenese retoorika ohvriks langenud: olles inimestele aastaid ja aastakümneid rääkinud sellest, kuidas “maksudega edukust karistatakse” ei ole muidugi mingil moel üllatav, et nad nüüd tõsises kommunikatiivses plindris on, kui see asi endil ette võtta tuleb.
Aga hea küll, aitab maksudest, järgmiseks abieluvõrdsus — ja algatuseks taaskord relevantne lõik Epneri loost:
Näiteks soovitati kõigil siduda oma teemad küll julgeolekuga, kuid teha vahet Ukraina toetamisel ja Ukraina põgenike toetamisel – ning sellest peeti kinni. Samuti anti kõigile soovitus mitte kõneleda kampaania ajal abieluvõrdsusest. Kui Kristina Kallas vaatas abieluvõrdsuse toetusarve, olid need tema sõnul julgustavad. Ometi ei ehitanud ka Eesti 200 sellele oma sõnumeid. „Jüristo soovitas seda mitte teha,“ lausub Daniel Kõiv. „Ta ütles, et kui meie selle teemaga alustame, muutume haavatavaks. Aga kui EKRE alustab, siis on nemad „lõhestajad“ ja meie saame olla „võimaluste andjad“.
Siin on ju ometi asjad selged: Salk soovitas “mitte kõneleda kampaania ajal abieluvõrdsusest”? Jah, soovitasime, aga selle soovituse sisu ja põhjus on midagi muud kui enamus inimesi näib arvavat.
Tegelik põhjus oli suuresti sama, mida sai mainitud juba ka maksu-teema juures seoses inimeste piiratud tähelepanuvõimega. Nimelt näitasid andmed, et abielureferendumi küsimus (üks EKRE valimislubadustest, mida me testisime) on kõigi 18 erineva teema osas, mille olulisust valijate jaoks me mudeldasime, kõige viimane. Jah, nagu Kristina Kallas korrektselt mainis, olid toetusnumbrid “julgustavad” — liberaalseid erakondi eelistavate valijate seas oli ja on enamus abieluvõrdsuse poolt. Kui aga vaadata kui oluline on see küsimus võrreldes teiste teemadega, nagu näiteks energiahinnad, hariduse rahastamine, hooldekodukohad, pensionid, miinimumpalk või Ukraina abistamine, siis selgus, et mitte väga.
Veelgi enam, kui oli üldse keegi, kellegi jaoks oluline on, siis olid selleks EKRE valijad (kelle jaoks, olgu see siin mainitud, oli abielureferendum tegelikult samuti olulisuse mõttes teemade seas tagareas). Ning see omakorda tähendas, et kui liberaalse bloki erakonnad oleks oma kampaaniasõnumid sellele keskendanud, siis oleks nende jaoks olnud tegemist sisuliselt raisatud võimalusega oma valijaid aktiveerida, samas tõenäoliselt ajades sellega veelgi enam ärevile mõned EKRE poole kalduvad valijad. Nii et taaskord: ei, meie soovitus ei olnud Eesti 200-le, sotsidele ja Reformierakonnale abieluvõrdsuse või kooseluseaduse teema “maha vaikida” (E200 programmis on see leitav siin, sotside omas siin, Reformierakonnal siin), meie soovitus oli kampaanias selle asemel keskenduda teemadele, mis nende erakondade valijate jaoks põletavamatena tundusid.
Lisaks on siin oluline panna tähele veel üht asja: abieluvõrdsuse, -referendumi ja kooseluseaduse küsimused on Eesti poliitikas ühed kõige tugevamalt polariseerivad teemad üldse. EKRE on seda teades pikalt kasutanud retoorilist argumenti neis asjus status quo säilitamiseks, süüdistades abieluvõrdsuse eest seisjaid “ühiskonna lõhestamises”. See oli resultatiivne sööt, mis oli kampaaniates tark neile andmata jätta. Samas kui EKRE ise sellega suurelt välja oleks tulnud (mida lõpuks ei juhtunudki), siis oleks olnud igati okei liberaalsetel erakondadel sellele omalt poolt (mõõdukalt) reageerida.
Kokkuvõtvalt: kui Priit Hõbemägi tõesti arvab, et selle taga olime meie, et Reformierakond ehitas oma kampaania üles julgeoleku ja Ukraina sõja ümber, mitte ei püüdnud inimesi enda poolt valima meelitada lubadusega käibemaksu tõsta, siis peab ta seda siinmail nüüd juba teist kümnendit järjest valimisi võitnud erakonda ikka päris rumalaks. Jah, ka meie oleme tegelikult nõus, et vähemalt maksudest oleks võinud valimiskampaaniates palju rohkem ja konkreetsemalt juttu olla, aga see on nüüd küll meedia töö selle eest seista, et valijad saaks vastused ka neile küsimustele, millest poliitikud ise kampaaniate käigus tingimata väga palju ja pikalt rääkida ei soovi. Jõudu selleks järgmisel korral.
