Kuu aega tagasi rääkisime sellest, kuidas värsked uuringuandmed näitavad, et suhtumine abieluvõrdsusse on Eestis viimase paari aasta jooksul oluliselt positiivsuse suunas nihkunud. Vahepeal leppis uus koalitsioon kokku, et abieluvõrdsus tuleb — eeldatavalt jõuab asjakohane perekonnaseaduse muutmise eelnõu Riigikokku juba maikuus ning plaan on saada selle menetlemisega ühele poole veel enne parlamendi suvepuhkust.
Ootuspäraselt on see kava tekitanud jõulisi reaktsioone, eeskätt vastaste leeris. Muuhulgas näib selle tuules olevat spontaanselt puhkenud ka peapiiskop Viilma poolt pikalt lubatud teemakohane debatt EELK ridades. Siinkohal on huvitav tähele panna, et kui veel paar aastat tagasi oli EELK-s tõsiselt arutelu all kooseluseaduse kaitseks sõna võtnud Annika Laatsi distsiplineerimine, siis tänaseks on ka peapiiskopi enda vaated antud küsimuses sedavõrd pehmenenud, et ta pakub “kompromissina” välja võimalust “arutada lõpuni kooseluseaduse teema ja lahendada samasooliste inimeste õiguslikud ja muud probleemid”.
Kiuslikult võiks nüüd selle peale küsida, et kuidas kiriku tuhandeid aastaid püsinud õpetus, mis alles 2014. aastal täiesti välistas kooseluseaduse kaalumise võimaluse, nüüd, vähem kui kümnendiga seda siiski kompromissina on valmis vaatama. Tegelikult on siin aga vastus muidugi selge — nagu laulis Bob Dylan 1964. aastal — ajad muutuvad ning inimeste hoiakud (ja lõpuks tahes-tahtmata ka “kiriku õpetus”) koos nendega.
Kuidas täpselt see hoiakute muutus aset leiab on omaette pikk ja põnev teema. Mõned aastad tagasi ilmus Economistis selle kohta üks väga hea sissevaade (mis kahjuks küll on maksumüüri taga). Selles on toodud välja hoiakute muutumise kaks põhimõttelist moodust: põlvkonnasisene vs. põlvkondade ülene muutus. Lühidalt öeldes viitab esimene sellele, kui inimeste hoiakud nende endi eluea sees muutuvad ja nihkuvad, teine aga sellele, et eri põlvkonnad on paljudes asjades erinevate vaadetega ning sedamööda kuni vanemad inimesed meie seast lahkuvad, vahetuvad põlvkonnad ise ning nendega koos ka ühiskonnas domineerivad hoiakud. Ameerika Ühendriikides on ühiskondlikke hoiakuid põhjalikult jälgitud vähemalt 1950ndatest alates ning enamikul juhtudel koosneb nende muutus mõlemast komponendist. Erandiks on seal olnud vaid küsimus “kas kommunistliku sisuga raamatud peaks olema avalikult kättesaadavad”, mille puhul langes sisuliselt kogu hoiakute muutus põlvkondade ülese nihke arvele: teisisõnu läksid inimesed, kes 50ndatel arvasid, et kommunistlik kirjandus peaks olema keelatud selle veendumusega ka hauda, samas kui uued pealekasvavad põlvkonnad leidsid, et selles pole midagi hullu, kui Marxi ja Lenini tekstid raamatukogudes kõigile lugemiseks väljas on. Samas on USAs nende aastakümnete jooksul olnud kaks teemat, mille puhul on põlvkonnasisese muutuse roll olnud suurem kui põlvkonade ülese oma. Esimene neist on kanepi tarvitamise legaliseerimine ja teine.. abieluvõrdsus. See on muster, mis on kordunud ka Lääne-Euroopas ning sama, mida praegu ka meie mõningase viibega siin Eestis läbi teeme.
Tulles aga tagasi hoiakute muutumise üldise teema juurde on siin muuhulgas tegemist ühe omamoodi nähtuse peegeldusega, mis sarnaneb statistikas tuntud Simpsoni paradoksiga. Selle illustreerimiseks võime vaadata kolme taaskord ameeriklaste hoiakuid kajastavat graafikut.
Neist esimene kujutab laialt teada tõsiasja, et vanemad inimesed peavad ennast suurema tõenäosusega konservatiivseks kui nooremad:
See kattub kenasti ka nende tegelike hoiakutega — kui need kodeerida liberaalne vs konservatiivne teljel, on seos vanusega lineaarne: keskeltläbi mida vanem, seda konservatiivsem.
Samas kui vaadata vastajaid vanusekohortide kaupa eraldi, saab ilmseks, et vanuse kasvades muutuvad inimesed oma hoiakutes mitte konservatiivsemaks, vaid hoopis liberaalsemaks!
Tegelikult siin muidugi midagi päriselt paradoksaalset ei ole. Need joonised ongi kõik üheaegselt tõesed, kujutades lihtsalt sama asja erinevaid tahke. Nooremate, liberaalsemate põlvkondade lisandumine ei muuda tõsiasja, et vanemad põlvkonnad on neist konservatiivsemad — küll aga nihutab ühiskonna hoiakuid tervikuna, mille raames on sisustatud konservatiivsuse vs liberaalsuse skaalad. Ja nii muutuvadki meie kõigi hoiakud tasapisi liberaalsemateks, isegi konservatiivse peapiiskopi omad.
