Kohalike valimisteni on jäänud veidi enam kui pool aastat ning erakonnad on kampaaniate ettevalmistustega juba alustanud. See tähendab muuhulgas, et kuju hakkavad võtma kampaaniaeelarved. Kaevasime Salgaga veidi ERJK (Erakondade rahastamise järelevalve komisjon) lehel avalikult väljas olevates andmetes, et saada parem ettekujutus erakondade rahastuse allikatest. Siin on see, mis meile silma hakkas.
Eesti erakondade tulud jagunevad nelja suurde kategooriasse: liikmemaksud, rahalised annetused, riigi toetus ja tulu erakonna varadelt. Lisaks kajastuvad ERJK andmetes erakondade laenud, mis on sisuliselt tulude nihutamine ühest perioodist teise.
Kõigepealt väärib äramärkimist, et ERJK-le on teada vaid osa kogu Eesti poliitikas liikuvast rahast, sest aja jooksul on erakonnad (ja nende rahastajad) leidnud erinevaid mooduseid piirangutest ja avalikustamiskohustustest mööda hiilimiseks. See on toonud kaasa ridamisi suuremaid ja väiksemaid skandaale, millest mõned on lõppenud ka süüdimõistvate kohtuotsustega. Aastate jooksul on nii ERJK kui ka meedia võimekus kasvanud ning ilmselt on põhjust eeldada, et täna on Eesti poliitika rahastamine läbipaistvam ja paremas korras kui varasematel aegadel. Samas tuletab kasvõi Porto Franco kaasus värskelt meelde, et raha ja võimu seosed on endiselt hämarad ja probleemsed. Kardetavasti nad selliseks ka jäävad. Samuti on lisaks kapole ja prokuratuurile huvi pakkuvale rahastusele veel terve omaette maailm erakondadest juriidiliselt lahus seisvat poliitikat, kus toimetab aktiivselt näiteks Parvel Pruunsild terve rea vormilt ise- ja eraldiseisvate MTÜ-dega (Lasterikastest Isadest ja Pere Sihtkapitalist kuni Ühiskonnauuringute Instituudi ning Isamaa värvides “erakondadeülese mõttekojani”). Neil kehadel ei ole ERJK ega avalikkuse ees mingit aruandekohustust.
Eelnevat silmas pidades võime liikuda edasi ERJK andmete juurde.
Aastatel 2013–2020 said Eesti erakonnad erinevatest allikatest kokku tulu 59,9 miljonit eurot ehk keskeltläbi 7,5 miljonit eurot aastas. Aastate lõikes on näha üldvalimiste aastate kõrgemaid tippe ning EKRE kiiret tõusu, kuid üldiselt on vanade erakondade rahavoog silmapaistvalt stabiilne.
See stabiilsus tuleneb riigieelarvelistest eraldistest, mis moodustas aastatel 2013–20 72% Eesti poliitika avalikust rahastusest. Toetuse suurus põhineb esindatusel parlamendis ning seetõttu ei mõjuta seda erakondade populaarsuse kõikumine valimiste vahel (mis mõnikord on lühikese ajaga muutunud kordades). Riigi toetused on tekitanud paksu verd alates 2004. aastast, kui nende maht ettevõtete annetuste keelamise järel kolmekordistus. Sellel sammul oli nii tuliseid vastaseid kui ka veendunud pooldajaid. Nagu näha allolevalt graafikult, on lõviosa riigi rahast ootuspäraselt läinud suurtele, läbivalt Riigikogus olnud erakondadele.
Suuruselt järgmise kategooria (kokku 13,8 miljonit eurot ehk ligi veerandi kogurahastusest) moodustavad annetused. Liikmemaksud ja tulu erakonna varadelt jäävad kahest eelnevast kaugele maha ning tuluallikatena võib mõlemat suures pildis sisuliselt ignoreerida. Erakonnaseadus lubab annetusi ainult eraisikutelt ning viimase kaheksa aasta jooksul on erakondadele oma (või mõnedel juhtudel ka kellegi teise) raha annetanud umbes kaheksa tuhat inimest. Kõige populaarsem annetussumma on seejuures 10€ (annetatud enam kui 20 000 korral). See on ka annetuste mediaan ehk siis teisisõnu on 10€ keskpunktiks, millest pooled annetused on väiksemad ja pooled suuremad.
Kui reastada annetajad kogusummade järgi, joonistub välja väike hulk inimesi, kelle panus on silmatorkavalt suur. Tõmmates mõttelise joone saja tuhande euro peale (see on mõistagi arbitraarne ümmargune number), jääb sellest ülespoole täpselt 25 inimest. Enamuses hästi tuntud nimede arvele langeb veidi enam kui 40% erakondadele tehtud rahaliste annetuste kogumahust. Mõned neist on aastate jooksul annetanud märkimisväärseid summasid oma koduerakonnale: näiteks Reet Roos (327 000 Isamaale), Kaspar Kokk (243 000 Isamaale), Indrek Rahumaa (150 000 Reformierakonnale), Toomas Tõniste (129 000 Isamaale), Märt Vooglaid (124 000 Reformierakonnale), Aivar Linnamäe (100 000 Isamaale) või ka napilt saja tuhande piiri alla jäänud Ivari Padar (99 000 Sotsiaaldemokraatidele). Lisaks nimetatutele on veel üks omaette seltskond mehi (Karli Lambot, Jaan Tallinn, Heldur Meerits ja Vahur Voll), kes sattusid 100 000 klubisse osalemisega Parvel Pruunsilla organiseeritud 800 000 euro suuruses preemiafondis kolmanda lapse toetuse tõstmise eest 2016. aasta lõpus. Enne ega pärast seda mälestusväärset episoodi pole need mehed erakondi rahaliselt toetanud. Laiemalt tuntud nimedest kuuluvad 100 000 seltskonda veel Endel Siff ning Toomas Luman, aastate jooksul sisuliselt kõiki erakondi mõnekümne tuhandega toetanud Aivar Berzin ning ülemöödunud aastal Keskerakonnale emotsiooni pealt 100 000 annetanud Ivar Vendelin.
Kui eelpool mainitud suurtoetajate tegevus (Vendelini ootamatu lahkushoog ehk välja arvatud) ei ole meedias erilist tähelepanu pälvinud, siis selle eksklusiivse klubi ülejäänud liikmed on poliitikahuvilistele hästi tuttavad. Panime nende nimed ja annetused graafikule, sidusime erakondadega ning tulemuseks on selline pilt:
Kahe lahkeima annetaja nimed pole muidugi üllatuseks kellelegi, kes viimase aastakümne jooksul ajalehti lugenud. Samas peaks kainestavalt mõjuma see, kui suur on Tederi ja Sõõrumaa panus olnud. Sisuliselt pärineb iga kümnes Eesti erakondadele annetatud euro Hillar Tederi taskust. Teder ja Sõõrumaa üheskoos on andnud erakondadele aga koguni 17,7% annetuste kogumahust. Selle valguses ei ole vähimalgi määral üllatav, et nende meeste mured on läbi aastate poliitikute seas (nii kohalikul kui ka riigi tasandil) hoolikat ärakuulamist ning suurt vastutulelikkust leidnud.
Sisuliselt pärineb iga kümnes Eesti erakondadele annetatud euro Hillar Tederi taskust. Teder ja Sõõrumaa üheskoos on andnud erakondadele aga koguni 17,7% annetuste kogumahust.
Lisaks torkab graafikul silma veel kaks olulist asja. Esimeseks ja kõige reljeefsemaks on EKRE puudumine pildilt. EKRE suurim eraisikust toetaja Argo Luude on annetanud erakonnale kokku 36 900€, mis annab edetabelis tulemuseks alles tagasihoidliku 56. koha. Teiseks märkimisväärseks asjaks on Isamaa silmapaistev võimekus toetajatelt raha koguda. Peale järsku populaarsuse langust 2015. aasta alguses on Isamaa suure osa ajast kõõlunud valimiskünnise lähistel, mis on teravas kontrastis tõsiasjaga, et just nemad on olnud Eesti erakondade seas kõige edukam annetuste koguja. See võib vähemalt osaliselt selgitada, kuidas Isamaa on järjepidevalt läbi aastate suutnud valimistel näidata oluliselt paremat tulemust, kui nende reitingud lubanuks ennustada.
Püüame omalt poolt valimistele vastu minnes panna üles pidevalt uuenevate andmetega veebilehe, kus saab erakondade rahastusel ise silma peal hoida. Võimalust mööda lisame sinna ka infot kampaaniakulude ja muu sellise kohta ning laiendame andmete ringi ka väljapoole ERJK avaldatavat. Oleme tänulikud ka tagasiside ja soovituste eest: mida tahaksid Sina Eesti poliitika rahaasjadest teada ja mis moel tahaksid seda infot saada?
