Viimasel kolmel nädalavahetusel on Euroopas toimunud ridamisi olulised valimised: esmalt 30. septembril Slovakkias, seejärel 8. oktoobril Saksamaal Bavaria ning Hesse liidumaades ja lõpuks läinud pühapäeval Poolas.
Slovakkia parlamendivalimistelt tulid halvad uudised. Valimiskampaania oli äärmiselt vastanduv, selle keskmeks olid ootuspärased teemad: inflatsioon, sisseränne, Ukraina toetamine, korruptsioon, LGBTQ+ õigused. Muuhulgas olid kasutusel ka otsesed võltsingud. Vaatamata optimistlikele viimase nädala pollidele osutus 23 protsendiga häältest võitjaks Robert Fico juhitav SMER. Slovakkia *Národná rada-*s annab see neile 42 kohta, mida on nelja jagu rohkem, kui eelmistel valimistel. Michal Šimečka juhitud liberaalne PS (Progressiivne Slovakkia) jäi 18 protsendiga teiseks, kolmandale kohale tuli 14 protsendiga HLAS, kes andis 10. oktoobril teada, et on valmis Ficoga koalitsiooni minema. See valik ei ole iseenesest üllatav – HLASi juht Peter Pellegrini oli veel 2020. aasta valimistel SMER-i nimekirja esinumber ning sai neil 170 tuhat häält rohkem kui Fico, jäi talle aga erakonna sisevõitluses alla ning lahkus seejärel koos oma poolehoidjatega parteist, asutades HLAS-i. Nominaalselt on mõlemad erakonnad sotsiaaldemokraadid — Fico kirjeldabki SMER-i kui “rustikaalset sotsiaaldemokraatiat, mis arvestab slovaki eripäradega”, mis antud juhul näib tähendavat vähemuste õiguste piiramist, populismi, marurahvuslust ning venemeelsust. Selleks, et koalitsiooni moodustamiseks vajalik enamus kokku saada pöördusid SMER ja HLAS aga valimistel 5.6% saanud ultranatsionalistliku Slovaki Rahvuspartei poole. Kõik see tõi endaga väga järsu reaktsiooni Euroopa sotside katusorganisatsioonilt PES, mis 12. oktoobril ilma suurema tseremooniata nii SMER-i kui HLAS-i enda ridadest välja viskas (tehniliselt “peatati liikmelisus”).
Järgmisel nädalavahetusel toimunud Bavaria ja Hesse kohalikel valimistel suuri üllatusi ei olnud, ootuspäraselt võitis need CSU/CDU. Kõigi silmad olid eelkõige sellel, kuidas läheb paremäärmuslikul AfD-l. Kummagi liidumaa näol ei ole tegemist AfD jaoks tugevate piirkondadega (need on valdavalt Ida-Saksa poolel), kuid viimase poole aasta jooksul on olnud näha nende toetuse selget tõusu üle kogu Saksamaa. Seega olid need valimised omamoodi litmustestiks ja tuleb tunnistada, et AfD näitas tugevat tulemust, edestades arvamusküsitlusi ning saavutades mõlemas liidumaas teise koha: Hesses 18.4% (+5.3) ning Bavarias 14.6% (+4.4) häältest. Jah, tegu ei olnud katastroofiga, küll aga tõsise hoiatusega järgmisel aastal eesseisvate Bundestagi valimiste perspektiivis — võrreldes 2021. valimistega on AfD oma toetust üle riigi enam kui kahekordistanud, olles hetkel populaarsuselt teine partei CDU järel.
Fico võit Slovakkias tõstis ühtlasi oluliselt panuseid läinud nädalavahetuse Poola valimistel. Ka Poolas oli kampaania erakordselt terav ning valitsev PiS püüdis kõik oma võimalused käiku lasta, korraldades valimispäeval lisaks veel ka selgelt kallutatud küsimustega referendumi (mida enamus valijaid lõpuks siiski lihtsalt ignoreeris). Nädal enne valimisi tõi opositsioon Varssavi ning teiste suuremate Poola linnade tänavatele hinnanguliselt ca. miljon inimest.
Arvamusküsitlused ennustasid PiS-i ning Jarosław Kaczyński võitu, samas näitasid, et üksinda neil tõenäoliselt Seimi enamust hoida ei õnnestu. Sedakorda oli tulemus isegi veidi parem, kui pollid ennustanud olid — PiS sai 35.4% (-8.2) häältest ning kaotas tulemusena Seimis 41 kohta. Endise Euroopa Nõukogu presidendi Donald Tuski poolt juhitud KO sai teisena 30.7% (+3.3) valijate hääled, nende tõenäolised koalitsioonipartnerid Trzecia Droga ning Lewica vastavalt 14.4% ning 8.6%. Eraldi on tähelepanuväärne, et PiS-i potentsiaalne koalitsioonikaaslane, äärmusparempoolne Konfederacja suutis eelmiste valmistega võrreldes küll oma tulemust 7 parlamendikoha võrra parandada, kuid nende lõpptulemuseks jäänud 7.2% oli siiski selgelt alla küsitlustes ennustatud taset. Valimiste osalusprotsent oli kõrgeim peale kommunismi langemist, osales 72.9% hääleõiguslikest kodanikest ning eriti kõrge oli valimisaktiivsus just nooremates valijarühmades.
Omaette huvitav on vaadata, kuidas jagunesid hääled PiS-i ning KO vahel Poola erinevates regioonides.
Kaardil on selgelt näha enam kui 100 aasta tagused piirid, kui tänane Poola territoorium oli jagatud Saksa, Austria-Ungari ning Vene impeeriumite vahel. See jaotus ei ole aga pelgalt poliitiline — elu neis Poola eri piirkondades ongi täiesti märgatavalt erinev. Siin on näiteks Poola kaart värvituna selle järgi kui suures proportsioonis eluasemetest ei ole oma vannituba.
Poola valimiste tulemused tõid kaasa Läänemere põhjakaldani kuuldava kergendusohke. PiS-i kolmanda järjestikuse valitsusperioodi väljavaade oli tõsiselt murettekitav, seda eriti peale Fico võitu Slovakkias, kuna oleks andnud tulemuseks tugeva Ungari-Slovakkia-Poola bloki Euroopa Liidus. See oleks veel eraldi olnud väga halb uudis Ukraina jaoks. Õnneks sedakorda nii ei läinud ja hetkel on põhjust tunda kergendust. Samas ei maksa muidugi unustada, et pinged ei ole Poola ega Euroopa Liidu poliitikast kuskile kadunud, samuti tasub meeles pidada, et Donald Tusk on küll kindlasti väga EU-meelne poliitik, aga mitte eriline liberaal — KO kuulub Europarlamendis EPP-sse koos meie Isamaaga.
Rääkides Europarlamendist: selle valimised ei ole enam mägede taga, tänase seisuga on nendeni jäänud 231 päeva. Salgas oleme omalt poolt vaikselt nendeks juba ka valmistuma asunud. Üldise arusaama järgi on EP valimised Riigikogu ja KOV valimiste kõrval suhteliselt ebaolulised. See on aga ohtlik seisukoht. Euroopa tasandi poliitikal on mitmetes väga tähtsates aspektides meie igapäevasele elule märkimisväärsed allavoolu-efektid ja hard right parteide populaarsuse tõus üle kogu Euroopa on miski, mida ei tohiks ignoreerida ei riikide sees ega ka kontinendiüleselt.
