Kõigepealt kena alanud 2022. aastat kõigile!
Me ei tea, kuidas möödusid teie jõulud ja aastavahetus — meie kasutasime seda rahulikku aega selleks, et süveneda ja teha kokkuvõtteid sügisestest KOV valimistest. Andmed on senini veidi hõredad ja ebaühtlased, aga üht-teist huvitavat saab siiski märgata ning jagamegi allpool oma peamisi leide.
Ühtekokku oli seekordsetel valimistel õigus oma hääl anda 1 074 046 inimesel (pidagem siin silmas, et KOV valimistel saavad osaleda ka mittekodanikud ning valimisiga algab 16. eluaastast), kellest 587 359 seda ka kasutasid. 2458 sedelit tunnistati kehtetuks ning allesjäänud hääled jagunesid vanuse ja paber- ning e-häälte kaupa selliselt:
Selle graafiku juures tuleb silmas pidada, et x-telje skaalad ei jaotu ühtlaselt: esimene vanuserühm hõlmab ainult kaht sünniaastat, järgmine seitset ning sealt edasi iga vahemik kuni 75+ni kümmet. Samas kui ka 16-24 vanusevahemik üheks tulbaks tõsta, ei muuda see Eesti demograafiast tulenevat tõsiasja, et noori (sh noori valijaid) ongi oluliselt vähem kui vanemaealisi.
Väikse kõrvalmärkusena väärib selle esimese pildi juures väljatõstmist paberil antud häälte ülekaal 16-17 vanuserühmas. Sellel on paar huvitavat ning esmapilgul vast ootamatut põhjust, mis tulid välja ka sügisesest RAK-i uuringust.
Vanuserühmi on võimalik omavahel samadel alustel võrrelda läbi suhtarvude, millest valimiste kontekstis peamine on valimisaktiivsus. Kõigi valimisõiguslike inimeste peale kokku oli see sedakorda 54,8%. Eesti kontekstis on see iseenesest tubli tulemus — samas tähendab see, et pea pooled neist, kes oleks saanud ja võinud kohaliku võimu tasandil kaasa rääkida, seda ühel, teisel või kolmandal põhjusel siiski ei teinud.
Graafikult on lihtne tähele panna, et osalusmäärad ei jagune üle vanusegruppide ühtlaselt. On üldteada tõde (mis kehtib laiemalt, kui ainult meil Eestis), et nooremate inimeste valimisaktiivsus on reeglina madalam. See seaduspära leidis taaskord kinnitust, samas torkab aga pildilt silma, et kõige nooremas, gümnaasiumiealiste rühmas, oli osalusmäär ca 40% ja valimisaktiivsuse madalpunkt saabub alles järgmises, 18-24 vanusevahemikus. Miks see nii on, on omaette huvitav küsimus, mille osas on võimalik püstitada erinevaid usutavaid hüpoteese. Üks nende seast on kahtlemata koolide ühiskonnaõpetuse tundide mõju, mis gümnasistidele teeb sisuliselt võimatuks saabuvate valimistega mitte kursis olla.
Siinkohal võiks olla huvitav võrrelda inimeste tegelikku käitumist nende deklareeritud kavatsustega. Selleks võtsime oma regulaarsetest küsitlustest (kus me muuhulgas palume vastajatel ka öelda, kas neil on plaanis valima minna) välja vastavate vanuserühmade näitajad vahetult valimiste eel.
Valimiskavatsusest rääkides tuleb arvestada, et selle näol on tegemist laialt levinud sotsiaalse normiga, mille puhul inimestel on kalduvus püüda ennast paremas valguses näidata (ja sageli ennast ka ise paremas valguses näha). Muuseas toob see kaasa olukorra, kus küsitlusele telefoni teel vastavad inimesed kinnitavad märgatavalt suurema tõenäosusega, et neil on kindel kavatsus valima minna, kui need, kes vastavad samale küsimusele anonüümsemas veebikeskkonnas. Samas on kahtlemata tõsi ka see, et isegi kui kellelgi tõepoolest on kõige paremad kavatsused, tuleb elus ette igasugu asju — alates erinevatest ootamatutest juhtumustest kuni kõige lihtsama unustamise ja laiskuseni. Ometi torkab ülalolevalt graafikult silma see, et kavatsuste ja tegeliku käitumise kõige suurem lahknevus on taaskord 18-24 vanuserühmas ning seejuures on kavatsuse joon üle vanuserühmade ühtlane, samas kui tegelik käitumine teeb selge “jõnksu” allapoole.
Tulles suhtarvude juures nüüd tagasi absoluutnumbrite juurde: selline näeb välja andmata jäänud häälte jaotus vanusegrupiti:
See pilt võtab ilmekalt kokku probleemi iva: noori on valijaskonnas vähem kui vanemaealisi ning seda tendentsi võimendab veelgi nende vähesem osalusmäär. Suurim probleem ei ole aga tervikuna vaadates kõige noorema(te)s rühmades, vaid eeskätt vanusevahemikus 25-34 ning veidi vähemal määral 35-44. Need on rühmad, kuhu langeb “kaotsiminevate” häälte põhiosa.
Selle tagajärg Eesti poliitikale on näha graafikult, kus on koos antud ja andmata jäänud hääled:
Sellise häälte kaotsiminekuga nooremates eagruppides ei olegi midagi imestada, et Eesti poliitika on tugevalt hilisemas keskeas valija nägu. Ühelt poolt tähendab see, et kui nooremad inimesed päriselt soovivad, et tulevikus muutuks asjad, mis neile korda lähevad, oleks neil tark mõte mitte jätta selle tuleviku üle otsustamist pelgalt vanemate põlvkondade kätte. Teine tähelepanek võiks olla aga muidugi ka see, et kui erakonnad 2023 märtsikuu valimisteks sihikuid seadma hakkavad, siis tasuks lisaks 45+ vanuses valijate peale konkureerimisele tõsisemalt mõelda ka neile noorematele hääleõiguslikele kodanikele, kes võiks oma hääle kellelegi anda, aga praegu seda ei tee.
Selle illustreerimiseks on hea vaadata veel üht võrdlevat pilti. Vasakpoolsel graafikul on tulpadena esitatud nende valijate arv vanuserühmiti, kes sügisel oma hääle andmata jätsid, joonega aga sotside toetus samades vanuserühmades. Paremal on näha aga tulpadena need, kes valimas käisid ning joonega EKRE toetus vastavates vanuserühmades.
Õpetlik iva on siin mõistagi see, et paraku ei piisa erakonnana lihtsalt sellest, et olla populaarne, vaja on ka oma toetajad valimispäeval päriselt välja saada — ning siin ei ole kõik parteid sugugi ühtviisi edukad. Kuidas täpselt seda teha on muidugi miljoni euro (või siis dollari või mõne muu vääringu) küsimus, aga praeguseid andmeid vaadates on selge, et sellele vastuse leidmisest sõltub 2023. aasta valimistel päris palju.
