Kõigepealt palju õnne meile kõigile! Järjekordsed valimised on selja taga ja eile oli hea päev. Võtame selle lühidalt kokku.
- Nende valimiste üks võtmeteema oli valimisaktiivsus, mille lõplikuks näitajaks kujunes 63,5%. Nominaalselt jäi see napilt alla 2019. aasta tasemele, kuid siin tuleb tähele panna, et tänavu leidis aset oluline muudatus valijate nimekirjade koostamisel. Nimelt kui eelmisel korral läksid välisriikides hääletanud arvesse ainult juhul, kui nad hääle andsid, siis tänavu olid kõik rahvastikuregistris olevad kodanikud kantud nimekirjadesse, sh ka need, kes ei ela Eestis. See aga tähendab, et kui 2019. aasta valimisaktiivsus (63,7%) arvutada ümber uue metoodika alusel, oleks see olnud ca 58%. Ehk teisisõnu andis täna oma hääle ligikaudu viie ja poole protsendipunkti jagu rohkem inimesi, mis omakorda tähendab peaaegu 10% rohkem valimas käinuid. See on suur hüpe — ja nagu näha osutus see ka väga oluliseks. 9/10
- Reformierakonna valimisvõit ei olnud vähemalt viimase poole aasta jooksul kunagi tõsiselt kahtluse all. Küll aga oli veel kuu aega tagasi põhjust arvata, et valimiste tulemuseks võiks olla selline kohtade jaotus Riigikogus, mis jätab koalitsiooni moodustamise võimalused ka EKRE-le. Eilne liberaalne laine, mille tulemuseks on RE + SDE + E200 blokile kokku 60 mandaati, oli aga kindlasti kõigi prognooside kõige optimistlikumas otsas. Sisuliselt oli tegemist landslide’iga, mis praktiliselt garanteerib Eestile järgmiseks neljaks aastaks liberaalse(d) valitsuse(d). 10/10
- Nii Kaja Kallase isiklik, Eesti kõigi aegade rekordtulemus kui Reformierakonna 37(+3) Riigikogus on maksimumilähedased sooritused, mis sisuliselt tagavad, et sel valimisperioodil on neid mitte sisaldavate koalitsioonide moodustamine pelgalt abstraktne matemaatiline võimalus (see eeldaks praktikas põhimõtteliselt kõigi teiste erakondade koostööd EKRE-ga Reformi vastu). Reformierakonnal saab olema suurepärane positsioon oma poliitikate elluviimiseks, ilma et nende peamistel vastastel oleks järgmistel aastatel mingit sisulist moodust neid takistada. Muuhulgas võttis Reformierakond sedakorda üheksast isikumandaadist enda arvele koguni seitse. 10/10
- Eesti 200 neliteist parlamendikohta on samuti väga hea tulemus, mis annab tunnistust, et erakond suutis oma Eesti keskmisega võrreldes pigem nooremapoolsed valijad väga hästi välja tuua. Eraldi väärib märkimist ühtlaselt tugev sooritus üle kogu riigi: ringkonnamandaadid jäid saamata vaid kolmes ringkonnas — Ida- ja Lääne-Virumaal ning Järva- ja Viljandimaal. 8/10
- Sotsid kaotasid Riigikogus kokkuvõttes ühe mandaadi, aga asjaolusid arvestades on üheksa kohta igati hea saavutus. Eraldi mainimist väärib Madis Kallase 2254 häält Saare-, Hiiu ja Läänemaalt. Sotse tavaliselt kimbutanud valijate madal aktiivsus sedakorda probleemiks ei olnud, erakond tegi tulemuse üle oma reitingu. 8/10
- Kui vaadata mandaatide arvu muutust, oli nende valimiste kahtluseta suurim kaotaja Keskerakond. Üle riigi 2019. aastaga võrreldes 36 375 võrra madalam häältesaak tähendab, et järgmises Riigikogus on Jüri Ratase juhitud parteil koguni kümme kohta vähem. Keskerakond kindlasti oli arvestanud eelmisest korrast selgelt kehvema häältesaagiga, aga tegelik seis tuli kardetust veel paari mandaadi jagu viletsam. Keskerakonna tulemus oli nõrk üle riigi, täielik häving tabas neid aga Ida-Virus, kus tavalise 50% asemel suudeti tänavu saada vaid veerand kõigist häältest. Igas tavalises erakonnas oleks see hetk, kus pikad noad välja võetakse. Keskerakonna puhul on aga raske näha, kes võiks olla see inimene, kes Jüri Rataselt praegu mantli üle võtaks. 1/10
- Nende valimiste üllatajaks oli läinud nädalal oma valimiskampaaniat Donbassis teinud Aivo Peterson. Kui Stalnuhhini 4578 häält oli isikumandaadile oluliselt lähemal, kui enamus poliitikavaatlejaid oleks julenud ennustada, siis Eestimaa Ühendatud Vasakpartei 4399 häält oli šokiks pea kõigile (võrdluseks, Keskerakond korjas samast ringkonnast 7623 häält). Ühtlasi tähendab see, et Ühendatud Vasakpartei kindlustas endale järgmiseks neljaks aastaks 30 tuhande eurose aastase riikliku toetuse. Eile võis kuulda paljude inimeste suust imestunud küsimust, “kust need valijad tekkinud on?!?” Vastus on muidugi, et need valijad on kogu aeg olemas olnud, seni on nad lihtsalt valinud Keskerakonda või ei olegi valimas käinud. Keskerakonna ühine valitsus Reformiga ning seejärel Ukraina sõda muutis aga neid Keskerakonna taga hoidnud ühised sümpaatiad ning antipaatiad erimeelsustega võrreldes vähem oluliseks. See tulemus võiks olla oluliseks äratuskellaks Eesti poliitikas. Hinnet ei oska siinkohal pannagi.
- Isamaa jaoks oli eile mõru õhtu. Nende pikalt kultiveeritud maine erakonnast, kes suudab valimiste lõpusirgel alati kübarast jänese tõmmata ning reitingutest selgelt parema tulemuse teha, sai tõsise hoobi. Eelmiste valimiste kaheteistkümnest mandaadist kaotati kolmandik ning ka alles jäänud kaheksa puhul tasub tähele panna, et neist vaid kolm olid ringkonnamandaadid ning ülejäänud viis tulid kompensatsioonina (võrdluseks: sotside üheksast mandaadist olid ringkonnamandaatidena saadud koguni seitse). Muuhulgas ei suutnud ringkonnamandaati ära tuua isegi erakonna raudvara Tõnis Lukas ühes Isamaa traditsiooniliselt tugevas ringkonnas, Tartus. Nende partei suurrahastaja Parvel Pruunsilla usaldusisikud, värsked ministrid Kristjan Järvan ja Lea Danilson-Järg põrusid korralikult, saades vastavalt 367 ning 408 häält. Kõige valusam kaotus on aga see positsioon, mida Isamaa terve viimase nelja aasta pikkuse perioodi kingmaker’ina nautinud on ning mis on lubanud neil koalitsioonipartnerite vastumeelsusele vaatamata teha ära mitmeid enda jaoks olulisi asju — nagu näiteks pensionireform Jüri Ratase või kolmanda lapse toetuste tõstmine Kaja Kallase valitsuses. 2/10
- EKRE jaoks oli eilne õhtu aga loomulikult täiemahuline katastroof — ja tuleb tunnistada, et ütleme seda suure rahuloluga. Nende jaoks on asi tegelikult veel märksa hullem, kui kahe mandaadi võrra kehvem tulemus (mis on juba iseenesest väga hull, arvestades, et nad läksid ise tõsimeeli valimisi võitma): EKRE-l ei ole eilsetest valimistest sisuliselt mitte ühtki, kasvõi pisikest võitu ette näidata. Nad põrusid üle kogu riigi, ainsana suudeti hoida Võru-, Valga ja Põlvamaad, kuid sedagi lõpuks vaid napi 2,5 %-punktise edumaaga Reformi ees. Martin Helme sai sedakorda 4599 valija toetuse vs 5967 häält 2019. aastal, mis andis talle oma erakonna nimekirjas alles viienda koha. See kõik tähendab, et järgmisel neljal aastal EKRE-l valitsusse asja ei ole. Isegi puhtalt matemaatiliselt nõuaks see kas koalitsiooni Reformierakonnaga või siis Keskerakonna, Eesti 200 ja sotside või Isamaaga. Loomulikult võtsid isa-poega Helmed oma eileöises kõnes juba üles kogu Donald Trumpi playbook’i sellest, kuidas valimised on võltsitud ning EKRE nende tulemusi ei tunnista. Need tulemused on aga selged: EKRE hävis. 1/10
- Ja lõpetuseks veel üks väike, aga oluline võit: tänavusse Riigikokku osutus valituks kokku 30 naist, mis on kõigi aegade parim tulemus. Kindlasti saanuks veel paremini, aga me võtame ka selle, tänan väga. 8/10
