Abielureferendumi otsus 288OE läbis 14. detsembril napi 2-häälelise edumaaga esimese lugemise ning koalitsioon lülitas selle teise lugemise kohe uue aasta esimese istungi esimeseks päevakorrapunktiks. Arvestades sellega, et opositsioon teatas varakult oma kavatsusest esitada eelnõule tuhandeid parandus- ja täiendusettepanekuid, on raske mõista, mille alusel võisid koalitsiooni esindajad põhiseaduskomisjonis arvata, et need jõutakse vähem kui nädalaga läbi vaadata, ära kuulata ning läbi hääletada. Ka EKRE enda poolt eelmise aasta lõpus tellitud juriidiline analüüs oli väga skeptiline võimaluste osas obstruktsioonist mingi lihtsa ja õiguspärase nipiga mööda minna.
Samas on koalitsiooni — ja eeskätt EKRE — jaoks kriitiliselt tähtis, et eelnõu võimalikult ruttu täiskogu ette jõuaks. Küsimus ei ole pelgalt ajas, kuigi ka see on tegelikult oluline: kuna seadus näeb ette, et referendumi väljakuulutamise ja toimumise vahele peab jääma vähemalt kolm kuud, siis lükkab iga menetluse peale kuluv lisanädal edasi ka võimaliku referendumi kuupäeva. Kuivõrd koalitsioon leppis kokku, et referendum saaks toimuda kevadel, siis on seda edasilükkamise ruumi vaid loetud nädalate jagu. Mida kaugemale edasi lükkuks referendum, seda lähemale satuks selle toimumine sügisestele kohalike omavalitsuste valimistele — ja mäletatavasti oli koalitsiooni viimatise tüli lahendamise keskseks lähtekohaks just nimelt kaalutlus, et referendumi kampaania ei tohi joosta sisse kohalike valimiste omasse.
Ajasurvest tähtsamgi on aga nii koalitsiooni kui opositsiooni jaoks avaliku arvamuse aspekt. Obstruktsioon parlamentarismi taktikana on valijate silmis alati ebapopulaarne olnud. Laiem avalikkus käsitleb seda üldiselt kui jantimist ja oma kiusu ajamist, millega püütakse takistada legitiimselt valitud esinduskogu legitiimset tööd. Kahtlemata on tõsi, et obstruktsiooni käigus tuleb ette palju sellist, mille kohta sobib hästi sõna “lasteaed” ja kindlasti on paljudel meeles Juku-Kalle Raidi kunagised meeleolukad reportaažid 2012. aasta ööistungitelt. Ometigi on sel aga omad väga veenvad põhjused, miks obstruktsiooni võimalust ei ole parlamentarismi praktikast välja võetud nii meil Eestis kui ka mujal maailmas. Sellest, miks see nii on rääkis endine õiguskantsler Indrek Teder paar päeva tagasi ERR-is:
“Paratamatult – me oleme parlamentaarses riigis ja järelikult õigus toimibki aeglaselt – midagi ei ole teha. […] Me ei saa öelda, et võtame obstruktsiooni ja selle sisuliselt likvideerime. See ei ole mõistlik. See tee ei ole õige. Kui sa tühistad obstruktsiooni, siis tulemus võib olla väga halb. Lõppude lõpuks oleks parlamendiliige kummitempel, sest sa ei saa midagi teha.”
Indrek Teder
Eelis avaliku surve väljal on see, mille üle opositsioon ja koalitsioon praegu omavahel heitlevad. Kui koalitsioonil läheb õnneks otsuse eelnõu suunamine täiskokku, avab see neile suurepärase võimaluse opositsiooni survestamiseks (kahtlemata laia poolehoidu pälviva) argumendiga, et parlamendi töö tõkestamine olukorras, kus elanikkond ootab kiiret reageerimist ja leevendust koroona-epideemia mõjudele ja tagajärgedele, on opositsiooni poolt vastutustundetu ning küüniline. Et seda võimalikult kiiresti teha, on EKRE, Isamaa ja Keskerakonna esindajad põhiseaduskomisjonis näidanud üles valmidust kehtivat menetlus- ja kodukorda päris jämedal moel rikkuda.
Selleks on muidugi lihtne põhjus. Kui opositsioon suudaks obstruktsiooni edukalt komisjonis hoida, ei takistaks see kuidagi sisuliselt parlamendi tööd. Jah, põhiseaduskomisjon peaks tegelema küsimustega, kas lumi pakib või hakkab kokku, kas siil on koduloom või kas Nublu laulusalmis kõlava fraasi “tore õhtu” kasutus on õigustatud olukorras, kus “klubis pole õhku” (need on kõik tegelikud näited komisjonile esitatud 9317 muudatusettepaneku seast). Ülejäänud parlamendi — teiste komisjonide ja täiskogu — töö saaks aga rahus ja ilma mingite takistusteta jätkuda. See aga tooks EKRE referendumiplaanile tõenäoliselt suhteliselt kuulsusetu lõpu. Lisaks 288OE-le on põhiseaduskomisjoni menetluses hetkel veel ERJK likvideerimise ettepanek ning välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mis kumbki ei ole asjad, mille venimine avalikkuses mingit ärevust tekitaks. Jah, esimese nädala või paar suudaks komisjoni esimees meedias selle jantliku olukorra üle kurtmisega mingit huvi ja kaastunnet tekitada, aga üsna pea lööks kõik käega ja opositsioon saaks referendumieelnõud vajadusel kuni suveni komisjonis solgutada — ja siis tuleksid juba peale oktoobrikuised omavalitsuste valimised.
Seda püüab EKRE arusaadavalt iga hinna eest ära hoida. EKRE-l on aga teinegi hea põhjus 288OE kodukorra rikkumise hinnaga suurde saali saada. Kui see peaks õnnestuma, satub opositsioon tõenäoliselt kiiresti kasvava avaliku surve alla ning nende sunnitud käiguks saab pöördumine Riigikohtusse (kaebus tuleb muide esitada Riigikogu juhatuse aadressil). Kui Riigikohus seepeale ka otsustab, et komisjon tõepoolest rikkus menetluskorda ning kohustab juhatust eelnõu menetlusest tagasi võtma, on EKRE ometi juba punktivõidu noppinud ning saab sae käima tõmmata sel teemal, kuidas kohus tegeleb aktivismiga ja sekkub parlamendi töösse, kuidas kohtunikud on koos presidendiga opositsiooni liikmed, kuidas “pead peavad veerema” ja samas vaimus edasi. Selle ratsu turjal saaks EKRE kapata vastu sügisestele valimistele. Tõsiasi, et kõigel sellel pole vähimatki pistmist kohaliku poliitikaga, ei puutu siin õigupoolest paraku asjasse.
Siinkohal peaksid ülejäänud kaks koalitsioonipartnerit — eriti Keskerakond — väga tõsiselt järele mõtlema, kas nad ikka päriselt soovivad seda teed valida. Obstruktsioon on keeruline ja tüütu igal juhul, ja ka siis, kui see jääks komisjoni, üritaks EKRE sealt enda jaoks poliitiliselt maksimumi välja võtta, püüdes seda esitada kui rahva võimu usurpeerimist, parlamentarismi naeruvääristamist ja valitsuse vastase kiusu ajamist. Opositsiooni taktika oleks samas jätkuvalt püüda kinnistada üldsuse seas seni valdavat hinnangut, et kogu referendum on ebavajalik, sellega tegelemine on raisatud aeg ning sellega raisatakse ressurssi, mida riik üldiselt ja valitsus eraldi peaks pigem kulutama koroonaepideemiaga võitlemisele ning selle tagajärgede leevendamisele. Praeguse tüli täiskogu ette viimine tõstaks selle konfrontatsiooni panuseid mitte ainult opositsiooni- ja koalitsioonierakondade, vaid meie kõigi jaoks ning kinnistaks muuhulgas referendumi ja sellega seonduva mäsu EKRE jaoks ka sügiseste KOV-i valimiste keskseks teemaks.
Segadust on kõige sellega ohtralt ja ilmselt tuleb lähipäevil veel tublisti juurde — aga kuna kaalul on üsna palju, siis hoiame Salga poolelt arengutel kindlasti hoolikalt silma peal.
