2024. a. Euroopa Parlamendi valimised on ukse ees. Iga nädal ilmub uusi küsitlusi, mille tulemused kõiguvad seinast seina. Seni on suurem jagu nimetanud valimiste võitjaks sotsiaaldemokraadid, värskem Ühiskonnauuringute Instituudi oma aga Isamaa ja Turu-uuringute seni ainus näitas väga halba tulemust Reformierakonnale. Olukorras, kus me metoodikasse kuigipalju sisse ei näe, on võimatu hinnata, kust täpselt tulevad erinevused ja millist tulemust tegelikult uskuma peaks. Selge on see, et ainult veebis representatiivset pilti valijaist saada on keerulisem ja see annab eelise Emorile. Aasta tagasi Riigikogu valimistel oli samuti kaugelt kõige täpsem Emor, kelle 4 nädala keskmine oli tegelikule tulemusele väga lähedal, sellal kui ÜI alahindas tugevalt praeguse koalitsiooni häälesaaki ja ülehindas EKRE ja Keskerakonna tulemust. Seetõttu peaks suurema kaalu panema Emori numbritele.
Kandidaatidega küsitluste tegemine on keerulisem ja mürasem kui harjumuspärased erakondade reitingud, mis küsivad eelistusi Riigikogu valimisteks. Segasemaks teeb pildi ka see, et Euroopa Parlamendi valimistel valib alla 40% valimisõiguslike inimeste (viimati 37,6%), samas kui viimati valis Riigikogu 63,5% (varasema arvestuse järgi, kus välismaal elavaid kodanikke automaatselt valijate hulka ei arvatud, koguni 69,1%, mis on selge rekord kogu iseseisvusaja jooksul) – ja see tähendab, et veelgi suurem kaal valimistulemuses on sellel, milline täpselt valijaskond välja näeb, kuna see on tõenäoliselt veelgi kaugemal sotsiaaldemograafiliselt representatiivsest valimist, mille põhjal hinnatakse kõigi valimisõiguslike kodanike erakonnaeelistusi. Madalam osalus viitab nende valimiste väiksemale prioriteetsusele, mida teaduskirjanduses nimetatakse “teise järgu valimisteks” – kaal, mida inimesed neile valimistele omistavad, on madalam nii Riigikogu kui kohalike valimiste omast ja see tähendab, et valima läheb väiksem grupp inimesi, kes on keskmisest rohkem poliitikast huvitatud.
Meie otsustasime Salgas juba mõnd aega tagasi, et meil ei ole mõtet võistelda Pruunsilla ja rahvusringhäälingu rahakottide paksusega valimite suuruse osas ja püüame pigem analüüsida seda, mis valijaid liigutab ja kuidas me vähematest andmemahtudest rohkem kätte saaksime.
Valimiste peateema on Ukraina
Üks olulisem võimalus selleks on teemade uurimine, mis inimestele korda lähevad. Vahel räägitakse valimiste “peateema” kehtestamise ümber toimuvast kemplusest. Nagu 2023 Riigikogu valimistel ja ilmselt veelgi enam seekordsetel Euroopa Parlamendi valimistel, on valimiste keskne teema Ukraina sõda – ja see ei tohiks ühtegi natukegi uudiseid jälgivat inimest üllatada. Ukrainal ei ole viimasel aastal läinud hästi, Lääne toetus on aeglane, vabariiklased USAs hoidsid relvaabi üle poole aasta kinni ja vahetu mure Eesti julgeoleku pärast on inimestel kõrgeimal tasemel täieulatusliku sõja algusest (lk 20).
Testisime seekord 18 valimisteemat/motiivi üksteise vastu ja esikolmik ei jäta mingit kahtlust – EP valimistel tõenäoliselt osalevate valijate teemade tugevusjärjekord on sõjalise toetuse suurendamine Ukrainale, välispiiride kaitse, kaitsetööstuse võimekuse tõstmine, millele järgneb jupp tühja maad ja alles seejärel tulevad muud teemad nagu EKRE leivanumber sisserände piiramine Euroopasse, majanduse konkurentsivõime jne. [Märkuseks: nt keskmine number 2,5 tähendab siin ja järgnevalt valimisteemade juures kordajat, mitu korda tõenäolisemalt juhuvalikust vastajad selle valiku tegid]
Isamaa on üritanud teha nendest valimistest usaldushääletust valitsusele. Selle lähenemise potentsiaali kinnitab ka virn “teise järgu valimisi” puudutavat teaduskirjandust. Nagu USAs presidendivalimiste vahelistel aastatel toimuvatel valimistel, on ka EP valimistel üle Euroopa olnud jälgitav selge trend hääletada kodus võimul oleva valitsuse vastu – valitsusvastutust kandes tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid ja vastased kipuvad neil väiksema kaaluga valimistel olema motiveeritumad kui valitsusparteide toetajad. Selles mõttes on keerulisemat seisu kui praegused valimised valitsusele isegi raske ette kujutada – pikalt kestnud majanduslangus, ebapopulaarsed kärpe- ja maksuotsused ja Kaja Kallase madal toetus mängisid kõik sobivad kaardid opositsioonile kätte.
Uurisime märtsi esimeses pooles nähtust, mida ingliskeelses kirjanduses nimetatakse issue ownershipiks (erakondade usutavus ja kompetentsus erinevates poliitikavaldkondades). Iga valdkonna juures sai valida kõigi parlamendierakondade vahel ja lisaks kahele kompetentsele sai märkida ka ühe kõige ebakompetentsema erakonna. Inimeste pahameel Reformierakonna suunal väljendub eelkõige kõiges makse ja majandust puudutavas – pea 45% valimist märkis kõige halvemaks maksude küsimuses just Reformierakonna:
Nii et Isamaa rõhuasetus kampaanias valitsuse vastu hääletamisele ja maksu- ning majandusküsimustele on kindlasti taktikaliselt põhjendatud, kuigi need siseriiklikud küsimused ju Euroopa valimisi ja tulevikku tegelikult ei puuduta. Aga siinsamas peitub ka selle lähenemise nõrk koht: lisaks strateegilisele vastuhääletusele on EP valimistel näha ka paari teist faktorit, mis valijate käitumist neil parlamendivalimisest eristab: esiteks nn “siiras valimine” – tulenevalt just nende valimiste teisejärgulisusest kaaluvad valijad oma valiku tagajärgi taktikaliselt vähem. Eesti puhul nt ei kiputa Riigikogu valimistel andma oma häält künnise alla ja pigem toetatakse kedagi, kes kindlalt sisse saab, EP valimistel on selline piiraja kõikjal nõrgem. Teiseks “välja-spetsiifiline” ehk valimisteemat, EP valimiste puhul siis eelkõige Euroopa-asja puudutav valimine.
“Siiras valimine” aitab ideoloogilisemaid ja väiksemaid, tihti ka uusi erakondi – Eestis võime seetõttu oodata Parempoolsete märksa tugevamat tulemust kui neile erakondade reitingutes tavaliselt mõõdetakse ja võib arvata, et osa võimalikest Isamaa toetajatest valib neil valimistel Parempoolseid. Välja-spetsiifilise, valimisteema puhul tõstavad valimisaktiivsust ja erakondade toetust nii tugevad seisukohad Euroopa Liidu poolt (Reformierakond ja SDE puhul) ja vastu (EKRE) kui Eestis ka see, et viimase 20 aasta jooksul toimunud EP valimistel on korduvalt nähtud tendentsi, kuidas kõva tulemuse teevad just “välispoliitilise auraga” kandidaadid ja palju nähtavamal kohal valimistel on kõik, mis puudutab välispoliitikat ja sellealast kompetentsi. Seda enam kehtib see praeguses ülimalt segases rahvusvahelises olukorras, kui Eestis tuntakse esimest korda pika aja jooksul tõsist hirmu väliste ohtude ees. Seda näitab selgelt ka oluliste valimisteemade eristus.
Julgeoleku- ja välispoliitikas juhib Reformierakond
Ja just selles faktoris on Reformierakonnal valimistel tugevad trumbid, nagu olid ka aasta tagasi Riigikogu valimistel. Kuigi ka selles märtsikuises küsitluses oli Isamaa reiting veel 27% Reformierakonna 18% vastu, usaldas julgeolekuvaldkonnas neid isegi veidi rohkem inimesi kui Isamaad. Ja välispoliitikas oli Reformierakond selgelt ees. See on iseenesest märkimisväärne, sest üldiselt kipuvad inimesed keskmiselt siiski leidma, et nende eelistatud erakond on pea kõigis valdkondades teistest parem – ja eriti võiks ju Isamaa loota seda julgeoleku teemal. Ehkki Kaja Kallase jaoks isiklikult on viimane aasta olnud kindlasti väga raske, siseriiklik poliitika ülimalt keeruline ja inimeste pahameel majanduses ja maksudes toimuva pärast tõsine, nähakse teda jätkuvalt kõige tugevama Eesti esindajana rahvusvaheliselt, kaitseküsimustes ja Ukraina toetamises ja see kandub üle ka Reformierakonnale.
Toodud graafikutel on julgeoleku- ja välispoliitikavaldkonna kompetents kodanike haridustaseme järgi. Isamaa edestab julgeolekuvaldkonnas Reformierakonda ainult põhiharidusega vastajate seas ja välispoliitika küsimuses jääb alla ka keskharidusega inimeste seas.
Pea kõigis valdkondades (sh ka majanduses) usaldab Reformierakonna toetaja “oma erakonda” märkimisväärselt rohkem kui Isamaa toetaja usaldab Isamaad ja Reformierakonna toetusrida julgeoleku- ja eriti välispoliitika teemadel on ka teiste valijate seas üldiselt tugev.
See on iseenesest loomulik tulemus olukorras, kus 2/3 Isamaa toetajatest on uued inimesed (vaevalt aasta tagasi oli nende reiting 8%, nüüd on 24%), kel puudub selle erakonnaga vähemalt viimasest ajast valimisajalugu ja sügavam side. Need inimesed on pigem juhuslikult Isamaa juurde sattunud, olles pettunud oma senistes valikutes ja sel on vähem pistmist Isamaa enda tegevusega – Eesti poliitilisel maastikul oli Isamaa nende inimeste jaoks lihtsalt praktiliselt ainus vastuvõetav alternatiiv. Seda näitavad ka Isamaa toetajate vaated erinevates poliitika-küsimustes, mis lahknevad üksteisest märksa rohkem kui ühegi teise erakonna omad. See tähendab, et Isamaal on raske ka suuremas osas küsimustes konstruktiivseid seisukohti võtta, sest ükskõik kumb pool valida, teine pool ei oleks sellega rahul. Poliitikateaduse keeles on need inimesed weak partisans (partei pehmed ja heitlikud toetajad) ja see ennustab just seda, mida EP küsitlustes on näha olnud – Isamaa EP nimekirja toetus kipub partei siseriiklikule reitingule oluliselt alla jääma ja toetus erakonnale võib jääda õhku, mitte jõuda valimispäeval hääletuskasti.
Sotsiaaldemokraatidel on samuti neil valimistel üks tugev trump. Neil on selgelt kõige populaarsem kandidaat Marina Kaljuranna näol, kelle püsiv toetus umbes 15% ümber on parim tulemus ja EP valimised kipuvad olema märksa rohkem isikuvalimised, kui teised valimised Eestis. Ka üldiselt on sotsiaaldemokraadid viimasel aastal liikunud vaikselt tõusvas trendis ja selle põhjusele oli üleval graafikul, kus näha pahameele adressaate maksupoliitika küsimustes, ka üks vihje: SDE peal elatakse negatiivsust valitsuse suunal kõige vähem välja. Sel võib olla mitu põhjust samaaegselt – esiteks, nagu märkis ühes sügiseses intervjuus tabavalt Kristen Michal, “maksude teema võibolla sobibki sotsidele paremini”. Seda veidi pikemalt lahti kirjutades: keskmise valija seisukohtadele maksukoormuse jaotuse ja õigluse osas on SDE platvorm lähemal kui ühegi teise erakonna oma ja selline positsioon on poliitikas alati eelis. Reformierakonnale on maksutõusudest rääkimine samal ajal ülimalt keeruline, ehkki sama peaks tegema ükskõik milline erakond valitsuses. Teiseks võib siin olla ka kommunikatiivne faktor – kui peale valimisi hakati jõuliselt valitsust süüdistama valelubaduste andmises, ei kehtinud see SDE suhtes, kes oli juba ammu enne valimisi selgelt öelnud – ja tegelikult mitu valimistsüklit järjest – Eesti eelarvetulud ei kata kulusid ära. Igaüks, kes riigirahanduse proportsioonidest mingitki aimu omab, teab, et sellest august ennast ainult riigisektori vähendamisega välja kärpida ei ole võimalik.
Isamaa paistab aga ise olevat mitme reitingufirma järgi juba mõnda aega languses ja nende tipp on möödas (nii Emor kui Turu-uuringud näitavad neile varasema 27% asemel 22% toetust). Ka meie märtsikuises uuringus oli ta veel 27% peal, nüüd mais 23% – olles küll jätkuvalt kõige populaarsem erakond, aga see ei paista hästi kanduvat EP tulemusse. Isamaal on küll natuke veel aega oma potentsiaalseid toetajaid teiste nimekirjade juurest enda juurde tuua, kuid meie värskes maikuu küsitluses (ainult veebis, 855 eelistusega EP valijat) kaotavad nad suurematest erakondadest kõige rohkem teistele (graafikul on EP nimekiri värvitud Riigikogu eelistuse küsimuse järgi, st on näha, millised EP nimekirjad kellelt juurde võtavad – nt meie küsitluses võtab Isamaalt juurde kõige rohkem EKRE):
Valimised võidab tõenäoliselt Reformierakond
Siin ja järgneva juures on nüüd oluline rääkida sellest, kuidas täpselt me selle tulemuse kokku panime. Üleval oli juttu sellest, et EP valimistel osaleb küllalt väike grupp inimesi. Veel enam kui Riigikogu valimistel kipuvad Euroopa Parlamenti valima minema pigem haritumad, jõukamad ja vanemad inimesed, ühtlasi on muust rahvusest inimeste osalus veelgi madalam. Püüdsime sellest teadmisest lähtuvalt mudeldada 2023 Riigikogu valimiste tegelike tulemuste järgi eri valimispiirkondade rahvastikujaotusi arvesse võttes seda, millised parameetrid valimisaktiivsust ennustasid ja võimendasime nende efekti EP valimisteks veelgi, nagu teaduskirjandus EP valimisosalusest näitab. Tulemuseks saame, et EP valijaskonnast ligi 50% saab olema kõrgharitud ja alla 8% põhiharidusega, sellal kui valimisõiguslike kodanike seas on kõrgharitute osakaal umbes 30% ja põhiharitud 18%. Just need parameetrid kipuvad enim aitama Reformierakonda ja liberaalseid erakondi üldiselt, sest kõrgharitud inimeste seas on nii RE kui SDE Isamaast ees. Reformierakond on lisaks kaugelt kõige edukam jõukamate inimeste seas, sellal kui SDE nõrkuseks on suurem toetuse osakaal just nooremates gruppides.
Nende graafikute juures tasub silmas pidada paari asja. Esiteks alahindab see ülimalt tõenäoliselt KOOSi valijate hulka – sedasorti veebi-küsitluses nagu meie tegime on vastavat gruppi erakordselt raske kätte saada, küllap on vene valija hääl neil valimistel siiski veidi tugevam. Teiseks, veebivalimid kipuvad üldiselt EKREt üle hindama, nii et EKRE reiting on väga tõenäoliselt 3-4% punkti ülehinnatud (see valim sattus meil veel erakordselt EKRE-sõbralik, aga pigem võiks uskuda teisi uuringuid, kus nende toetus märgatavalt madalam).
Olukorras, kus nende kolme nimekirja – SDE, RE, Isamaa – toetus võiks olla eri uuringute järgi keskmiselt veapiire arvestades umbes võrdne, oleks kõige tõenäolisem tulemus, et need valimised võidab Reformierakond ja seda mudel neile valimistele meie küsitluse põhjal ka näitab. Arvesse tuleb muidugi võtta, et meie tugineme siin kõigest ühele 855 eelistusega vastaja veebiküsitlusele, nii et absoluutse tõena ei saa kindlasti võtta ka seda. Struktuurne eelis on neil valimistel siiski Reformierakonnal, sest Euroopa Parlamendi valija on lihtsalt kõige rohkem Reformierakonna valija nägu.
Valitsuse umbusaldus kõnetab EKREt ja vene valijat
Kaevata oleks EP valimiste teemas veel paljus, aga lõpetuseks paar märkust EP valimismotiivide ja teemade suhtes. Päris poliitikateemade seas oli vastajatel võimalik valida valimismotiivina “Umbusalduse avaldamine Eesti valitsusele” ja seda võimalust kasutati üsna palju. Ja kuigi Isamaa teistest mitu korda suuremad kampaaniakahurid on suunatud olnud just sellele teemale, paistab see motiveerivat peamiselt vene ja EKRE valijat, kelle jaoks on see tähtsaim motiiv neil valimistel (järgmisena on muide seal pildil kohe “Kiire rahuläbirääkimiste alustamine Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks”, mis on vene valija nr 1 teema). Tõelised protestivalijad on seal ning Isamaa enda toetaja jaoks on see motiivina kaugel tagumises otsas:
Teisest küljest kaotab Isamaa oma Riigikogu eelistuse tagant EP valimistel eriti palju just EKREle. Siin on tõenäoliselt Isamaa jaoks valimisteni jäänud aja suurim šanss need valijad enda taha saada ja siiski 2 mandaati ära tuua.
Ja lõpetuseks: KOOS ja Aivo Peterson. Tema on ilmselt suurim must hobune ja küsimus neil valimistel. Vene valija tuleb kindlasti vähem välja kui Riigikogu valimistel, aga küsimus on selles, kui palju vähem täpselt ja nende osas, kes tulevad – kui paljude nende hääl kandub Keskerakonna tagant Aivo Petersoni taha. See otsustab Keskerakonna mandaadi küsimuse (nagu ülevalt näha, siis mudel nende andmete pealt arvab pigem, et Keskerakond jääb mandaadist ilma) ja sellega kaudselt ka Isamaa oma – kui Keskerakond jääb ilma, saab Isamaa oma teise mandaadi kätte.
