Ilmselt on elu meile kõigile õpetanud, et asjad ei ole sageli nii, nagu nad meile tunduvad.
Norstati poolt jaanuaris läbi viidud kiirküsitluse järgi kahtlustab iga kolmas Eesti kodanik, et kapo ja prokuratuuri 12. jaanuaril läbi viidud operatsioon Porto Franco asjas kahtlustavate kinnipidamiseks ei olnud see, millena asjaosalised seda esitavad, vaid kujutas endast hoolikalt orkestreeritud sekkumist poliitikasse, mille eesmärgiks oli kukutada Jüri Ratase valitsus. Selle eesmärgiks omakorda aga oli — eeskätt EKRE poliitikute, aga ka rea teiste pigem konservatiivselt meelestatud arvajate silmis — hoida ära abielureferendumi hääletus Riigikogus 13. jaanuaril ning kukutada läbi referendumi toimumine.
Kahtluste peamiseks lähtepunktiks näib olevat ajastus. Tõepoolest: korruptsioonikahtlustus sai avalikuks vaid üks päev enne referendumieelnõu lõpphääletust. See tõsiasi pakub väga viljaka pinnase, millele kahtluseseemet külvata. Nii ongi võimalusest kinni haaranud terve rida inimesi (nende seas ka tänaseid parlamendisaadikuid), kes on lasknud käibele termini “kaporatuur” ja räägivad tõsimeeli jõustruktuuride poolt korraldatud “riigipöördest”.
Need on tõsised süüdistused, mis väärivad lähemat vaatlust.
Kõigepealt ajastus. Kujutame ette, et korruptsioonikahtlustused oleks tulnud avalikuks mitte päev, vaid nädal enne referendumihääletust. Kas see oleks olukorda muutnud? Sisuliselt oleks tänaste kahtlustajate argument ju samaks jäänud, “vaid päev enne referendumi hääletust” asemel oleks öeldud “vaid nädal” ja kõik järgnev oleks täpselt sama. Või kujutame ette, et kapo ning prokuratuur oleks vahistanud Tederi päev pärast referendumihääletust. Eeldame lihtsuse mõttes, et järgnev sündmuste jada oleks läinud samal moel, päädides Jüri Ratase tagasiastumise ning Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni sünniga. Isamaa parlamendisaadik Priit Sibul tunnistas oma intervjuus mh, et uus koalitsioon oleks saanud referendumi korraldamise otsuse riigikogus ilma suurema probleemita ka tagasi pöörata (mida seadus küll otseselt ei võimalda):
Sibul ei toeta vandenõuteooriaid, et prokuratuur ja kapo ajastasid korruptsiooni paljastamise abielureferendumi hääletamisele eelnenud päevale, sest tahtsid nurjata hääletust Riigikogus. „Sellega pole mõtet kaasa minna,“ ütleb Sibul. „Pealegi, uus koalitsioon oleks vabalt saanud asja ümber pöörata, mingit takistust pole.“
Eesti Ekspress, 20.01.2021
Kui nii oleks läinud, oleksime olnud silmitsi täpselt samade kahtlustustega, tõenäoliselt veelgi palavikulisemas vormis: “pärast seda, kui Riigikogu referendumieelnõu vastu võttis, ei jäänud süvariigil üle muud, kui valitsus kukutada”.
Kogu see mõttejoon põhineb levinud argumenteerimisveal “pärast seda, järelikult selle pärast“, kombineerituna äraspidise põhjendusloogikaga, mis rakendab vankri hobuse ette, eeldades, et kapo ja prokuratuur lähtusid mitte konkreetse kuriteokahtluse faktist, vaid soovist hoida ära referendum.
Kui peaministriparteiga seotud tõsine korruptsioonikahtlustus toob kaasa valitsusjuhi tagasiastumise (nagu see toimivas demokraatias peabki olema), siis oleks väga keeruline leida sobivat hetke, mil kapo ja prokuratuur saaks sellise kahtlustusega avalikuks tulla, ilma et see käivitaks ülalkirjeldatud ahelat.
Seejuures jääb tähelepanuta veel terve rida tõsiasju, mis “süvariigi vandenõu” narratiiviga ei klapi. Näiteks see, et referendumieelnõu hääletus tegelikult toimus – Riigikogu saadikutel oli võimalus 13. jaanuari õhtul sellele oma poolthääl anda, ilma et kapo ega prokuratuur oleks kuidagi sekkuda saanud. Samuti see, et koalitsiooni lagunemiseks ei ole vaja kellelgi sekkumist. Ajalugu on näidanud, et need lagunevad Eesti Vabariigis silmapaistva regulaarsusega ilma igasuguse jõustruktuuride sekkumiseta keskmiselt iga kahe aasta tagant. Kui vaadata eelmise koalitsiooni omavahelist läbisaamist ja konkreetselt seda, kuidas EKRE mõlemad koalitsioonipartnerid olid juba tükk aega nende väljaütlemistest ja tegemistest distantseerunud, on selge, et imekspandav ei ole mitte koalitsiooni lagunemine, vaid tõsiasi, et see kõigele vaatamata nii pikalt koos püsis. Koalitsioonivalitsused ei ole kirikus laulatatud pühad liidud, mida Jumal on ühendanud ja mida inimene lahutada ei saa. Need on olemuslikult ajutised kooslused, mille vastandlikke impulsse hoiab koos ühiste poliitiliste huvide pragmaatiline, kuid habras kude. Kui see kude liialt hapraks kulub, siis need lagunevad ja koalitsiooni lõpu jaoks ei ole vaja skandaali, kriminaalsüüdistust ega midagi muud sarnast. Piisab — nagu koalitsiooni loomisekski — lihtsast SMS-ist.
Kui juhtunule on olemas täiesti argised ja lihtsad selgitused, miks siis ikkagi tundub 35% kodanikele usutavam, et päriselt oli tegu kavala ja hoolikalt planeeritud vandenõuga?
Kuigi kõik inimesed ei ole vandenõuteooriate osas ühtviisi vastuvõtlikud, kaldume tegelikult kõik kahtlustama sohki või vandenõud, kui juhtub midagi meile ebasoodsat. Selle taga on sügavalt inimlik omadus otsida kõikjal ja kõiges tähendusi ning tähenduslikkust. Meil on inimestena lihtsam leppida universumiga, mis on meie suhtes vaenulik, kui sellisega, mis on meie suhtes ükskõikne. Just seepärast on inimkond läbi kogu oma ajaloo näinud looduskatastroofe jumaliku karistuse võtmes ja nimelt seepärast avaldavad Eesti päevalehed veel 21. sajandi kolmandal kümnendil oma veergudel horoskoope.
Kuigi nii meie õnnestumistes kui ebaõnnestumistes on väga suur osa lihtsalt juhusel, tahame me esimesi näha enda teene ja teisi kellegi teise süüna. Ühiskondlikus võtmes pakub see dünaamika suurepärase võimaluse populistlikule poliitikale. Nii ei olegi imekspandav, et selle tiiva poliitikud üle maailma on olnud väga varmad puhuma poliitiliste vandenõuteooriate sütele. Populistliku poliitika vundamendiks on “voorusliku rahva” vastandus “korrumpeerunud eliidile”. Vandenõuteooriate keskne teema on aga see, et väike salatsev kuid võimukas rühm (süvariik, juudid, vabamüürlased, homod, immigrandid, soroslased, kapo, sotsiaalmeediafirmad jne) soovib meid kõiki oma kontrolli alla painutada. Need kaks asja kokku loovad konspiratsiooni-poliitika plahvatusliku kokteili, mis kujutab kõiki ühiskondlikke institutsioone “peavoolumeediast” kuni “kallutatud kohtusüsteemini” korrumpeerunute ning ebausaldusväärsetena.
Usaldusel on demokraatlikus ühiskonnakorralduses keskne ja omal moel paradoksaalne roll, mille pikem lahtikirjutus vääriks omaette postitust. Lühidalt öeldes põhineb demokraatia skepsisel — nii võimulolijate kui võimu enda suhtes. Demokraatlikud institutsioonid ja nende lahusus teenivadki oma olemuselt võimu piiravat ja kontrollivat funktsiooni. Regulaarsed valimised tähendavad, et võimulolijaid on võimalik sealt rahumeelselt eemaldada. Vaba meedia tähendab, et võimuolijate tegutsemist on võimalik jälgida ja kritiseerida. Sõltumatu kohtusüsteem tähendab, et võimu täideviimisel on üldised ja avalikult jõustatavad piirid. Ühiskonna liikmetena ei ole meil võimalik luua ja hoida isiklikku usaldust kõigi oma kaaskodanike suhtes. Need institutsioonid võimaldavad meil seda teha üldisel tasandil: nad võimaldavad meil kodanikena igapäevaselt käituda nii, nagu me usaldaksime üksteist — oludes, kus meil tegelikult selleks põhjust ei ole.
Konspiratsioonipoliitika lõhub just nimelt seda üldist, ühiskondlikku usaldust. On üks asi öelda “ma ei ole rahul selle kohtuotsusega”. On aga midagi sootuks muud öelda “ma ei usu, et Eesti kohtusüsteem on õiglane ja erapooletu”. See viib meid tagasi alguse juurde. Objektiiv ja Uued Uudised teatavad, et Eestis on toimunud riigipööre ning kapo ja prokuratuur on kaotanud 35% inimeste usalduse, kuna nad ei ole esitanud “veenvaid tõendeid” selle osas, et Hillar Tederile kuritöökahtlustuse esitamine ei olnud seotud abielureferendumiga — samas kui selliseid tõendeid, mis Varro Vooglaidu ja Mart ning Martin Helmet selles veenda võiks, ei saagi olemas olla. Mida iganes kaitsepolitsei ja prokuratuur ka ei ütleks või teeks, saaks sellest vaid järjekordne kinnitus veendumusele, et tegu oli vandenõuga. See veendumus ei põhine faktidel ja tõsiasjadel, vaid vastupidi — tõsiasjad (millised iganes need ka ei oleks) saavad tähenduse juba olemasoleva veendumuse raames.
See aga tähendab omakorda, et pelgalt faktide või veenmisega meil sellisest olukorrast välja tulla ei õnnestu. Kui keegi tõsimeeli usub, et Elvis on endiselt elus või et Neil Armstrongi ja Buzz Aldrini maandumine Kuule oli lavastatud — või et Ameerika Ühendriikide mullused presidendivalimised olid võltsitud — siis ei ole võimalik leida tema veenmiseks viisi, mis ei sisaldaks mingite fundamentaalsete printsiipide ja kokkulepete usaldamist. Kui sellist usaldust ei ole, kaob faktidel ja argumentidel toetuspind.
Just see on EKRE, Objektiivi, Uute Uudiste, aga ka Trumpi, Nigel Farage’i ja lugematute teiste populistide vandenõupoliitika taga olev plaan ja eesmärk: teha katki see vundament, mis lubab meil mingites asjades omavahel nõustuda või ka mitte-nõustuda, nentides, et kompromiss on siiski võimalik. Kui neil see õnnestuks, viiks see meid ühiskonnana tagasi tribalismi, kus institutsionaliseeritud usalduse asemele astuks isikupõhine, personifitseeritud usk “suurde juhti”, mis ei allu üldistele normidele, välisele kriitikale ega ole valimistel vahetatav.
See on ähvardav väljavaade, mida tasub tõsiselt võtta.
