Ühes oma tuntud essees, pealkirjaga “John Wilkinsi analüütiline keel”, viitab Jorge Luis Borges Hiina entsüklopeediale “Helde teadmise Taevalik kogu”, kust võib leida järgmise ammendava loomade klassifikatsiooni:
- need, kes kuuluvad Imperaatorile
- palsameeritud loomad
- need, kes on koolitatud
- notsud
- näkid
- imetoredad loomad
- hulkuvad koerad
- need, kes sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis
- need, kes värisevad, nagu oleksid nad hullud
- loendamatud loomad
- need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga
- kõik teised
- need, kes on äsja purustanud lillevaasi
- need, kes kaugelt näevad välja nagu kärbsed
See taksonoomia meenub mulle alati, kui kuulen poliitikuid (või ka mitte-poliitikuid) rääkimas selle-ja-selle erakonna valijatest, justkui oleks tegu Carl von Linné liigijaotusega, justkui oleks olemas mingid konkreetseid tunnused, mis lubaksid meil Keskerakonna, SDE, Reformierakonna ja EKRE toetajad eri klassidesse jagada ning neid siis sellistena uurida ja vaadelda.
Pigem meenutavad need erakondlike sümpaatiate järgi tehtud jaotused mulle keskaegseid bestiaariume, kus kirjeldatakse erinevaid rohkem või vähem müstilisi elukaid, keda Issanda taeva alt leida võib ja mis kõnelevad tublisti rohkem autori isiklikust kogemusest ja fantaasiast kui millestki muust.
See muidugi ei tähenda, et erakondlik jaotus oleks kuidagi vale. Hiina entsüklopeediat, millele Borges oma essees viitab, tegelikult mõistagi olemas ei ole. Borges kasutab seda väljamõeldud näidet illustratsioonina lihtsale tõsiasjale, et olendeid, asju ja nähtusi võib liigitada lõpmatul hulgal erineval moel — ning et oma olemuselt on kõik sellised klassifikatsioonid arbitraarsed. Need ei peegelda mingit objektiivset reaalsust, vaid on pelgalt moodused, kuidas meie, inimesed, seda reaalsust enda jaoks liigendame ja seletame. See loob meie jaoks korra sinna, kus enne valitses kaos, ning lubab meil asju, nähtusi ja olevusi üksteisest eristada ja omavahel suhestada.
Mõned sellised jaotused on lihtsalt kõnekamad ja kasulikumad, kui teised. Esitasime oma märtsikuises küsitlusuuringus kahele tuhandele vastajale rea ühel või teisel moel poliitiliselt polariseerivaid küsimusi, alates sisserändest ja kooseluseadusest kuni raiemahtude ja vaenukõneni ning klasterdasime vastanud nende väljendatud hoiakute sarnasuse alusel rühmadesse. Seejärel vaatasime, milliseid erakondlikke sümpaatiad nad olid avaldanud – ja pilt, mis avanes, oli selline:
Laskumata selle jaotuse detailidesse on siit lihtne näha, et kui jutt on väärtuspõhistest hoiakutest, siis ei ole sellist asja nagu Keskerakonna või sotside valija olemas. Osakaalud küll varieeruvad, kuid kõigi erakondade valijate seast võib leida inimesi kõigist neist erinevatest väärtuspõhistest rühmadest. Neil rühmadel — ja neisse kuuluvatel inimestel — võib olla väga erinevaid, omavahel raskesti kokku sobituvaid põhjuseid ühe või teise partei poolt hääletamiseks ning nad ei moodusta ühelgi puhul ühtset, homogeenset, omavahel haakuvate vaadetega gruppi. Nii võib öelda, et erakonnad on pigem Pepsi või Coca-Cola tüüpi poliitbrändid, kui põhimõttelised vesi vs. viski tüüpi eristused.
Sellel tõdemusel on mitmeid huvitavaid ja olulisi järelmeid selle osas, kuidas erakonnad peaksid, võiksid ja saaksid oma võimalike valijate poole pöörduma. Muuhulgas tuleneb sellest ka üks spetsiifilisem oht, eriti just väiksemate erakondade jaoks, mis on seotud (igati mõistetava püüdega) “oma” valijatele meele järgi olla.
See on aga pikem jutt, mis väärib omaette postitust.
