Nagu juba tavaks saanud — meie kiirkommentaar eile finišisse jõudnud Euroopa Parlamendi valimistele:
- Taaskord tuleb öelda, et määravaks osutus valimisaktiivsus — oma hääle andis sedakorda 37.7% registreeritud valijatest, mis esmapilgul on pea täpselt sama osalusmäär, kui 2019. aastal. Tegelikult aga anti tänavu 36 012 häält rohkem kui eelmistel EP valimistel, mis on enam kui 10%-line tõus. Selle näilise anomaalia põhjuseks on tõsiasi, et vahepeal on muutunud valijanimekirjade arvestamise kord ning neisse on lisandunud ca. 100 tuhat kodanikku, kes hetkel ei ela Eestis. Kõrgem osalusmäär tähendas, et välja tuli ka nö. “pehmem” valija ning see oli hea uudis eelkõige Isamaale, aga tõenäoliselt ka sotsidele. Siin tasub tähele panna ka erakondade kampaaniamahte: enne aktiivset kampaaniaperioodi pakkus Isamaa rahaliseks suurusjärguks pool miljonit, Reform 200-300 tuhat, EKRE “paarsada tuhat” ning sotsid 150 tuhat eurot. Tegelikud kampaaniamahud selguvad muidugi hiljem, kui erakonnad esitavad oma kulude aruanded, aga kuuldavasti on märke, et Isamaa kampaania kujunes algselt plaanitust märksa suuremaks. Omaette tähelepanuväärne oli valimisaktiivsuse tõus Ida-Virus, kus tänavu käis hääletamas enam kui kolmandiku võrra rohkem inimesi. Sellest rohkem allpool.
- Eraldi väärib ära märkimist fakt, et tänavu oli esimene kord, kui anti vähem e-hääli kui eelmisetel samadel valimistel. Erinevus ei olnud suur — 1673 häält vähem — kuid sellegipoolest väga kõnekas, arvestades, et veel eelmise aasta märtsis lisandus e-hääli üle 60 tuhande. See oli halvaks endeks eelkõige Reformierakonnale, ning nagu näha õigustatult.
- Nende valimiste suveräänne võitja oli kahtluseta Isamaa. Eelmise korraga võrreldes lisandus 45 tuhat häält ning valimiste üldvõit oli asi, mida ennustas neile ainult üks (kokkuvõttes ka üldse kõige täpsemaks osutunud) ÜI prognoos. Kui veel mõni nädal enne valimisi tundus (mh. ka mõnedele Isamaa inimestele endile), et valitud strateegia teha neist valimistest umbusaldushääletus Kaja Kallase valitsusele ei saanud korralikult jalgu alla, siis lõpuks tuleb tunnistada, et see siiski õnnestus. Omaette märkimist väärib Jüri Ratase 33 622 häält, mis oli üldarvestuses kolmas tulemus. Ratase sotsiaalmeedia-trall oli nende valimiste üks vast enam tähelepanu pälvinud aspekte ning arvata on, et see vajutab oma pitseri ka tulevaste valimiste kampaaniatele. Kindlasti oli sellel tulemusele mõju, aga samas ei maksa unustada, et Ratas tegi kogu perioodi vältel väga aktiivselt ka vana head tänavakampaaniat (Eestis ei ole ühtki teist poliitikut, kes nii palju füüsilisi kontakte teeks, sellest räägiti Ratase puhul juba 10 aastat tagasi) ning et lisaks on tema puhul tegemist siiski ka ühe Eesti tuntuima poliitikuga. Kokkuvõttes Isamaale sedakorda täispunktid: 10/10.
- Sotsid kaotasid 2019. aasta võrdluses 6202 häält, kuid ületasid oma jooksvat reitingut ca. 5 protsendipunkti võrra ning säilitasid tulemusena kaks mandaati. Jah, lootused olid ilmselt kõrgemad, kuna enamus arvamusküsitlusi ennustasid just neile valimiste üldvõitu, kuid kokkuvõttes võivad sotsid rahule jääda. Marina Kaljurand korjas 45 633 valija toetuse, edastades lähimat konkurenti (Urmas Paet) kriips enam kui 10 tuhande häälega. Tublilt esinesed mh. ka Natalie Mets (3526) ja Vootele Päi (3090). 8/10
- EKRE jaoks olid need valimised samuti üldiselt edukad. Viie aasta tagust tulemust parandati 12 447 hääle võrra, 14,9% toetus on sisuliselt täpselt sama, mis hetke üleriigiline reiting, Jaak Madison võttis kindla mandaadi ning ka Martin Helme ei pea oma pea 18 tuhande häälega kindlasti piinlikkust tundma. Võib-olla lootis keegi enamat, aga igati soliidne sooritus: 7/10.
- Keskerakond oli nende valimiste üks musti hobuseid. Arvamusküsitlused näitasid neile noateral kõikumist ning Aivo Petersoni kandideerimine oli ilmse potentsiaaliga Keskerakonna häältesaagist olulist tükki ära hammustama. Ida-Viru eelmisest korrast selgelt kõrgem valimisaktiivsus andis märku, et vähemalt sealkandis on see probleem reaalne. Samal ajal võis aga ka Tallinnas täheldada suuremat paberhääletamise osalusmäära ning arvestades, et pealinnas on venekeelseid valijaid absoluutarvuna 2x rohkem, muutus aktuaalseks küsimus mil määral on Petersoni populaarsus Ida-Viru kohalik fenomen vs. mil määral leiab ta toetust vene rahvusest valijate seas üle riigi. Kokkuvõttes annab Petersoni 11 504 häält (neist 3 645 Ida-Virust) tunnistust sellest, et tal on vene valijate seas laiem pidamine, kuid mujal Eestis on see siiski selgelt pehmem, kui kodumaakonnas ning Keskerakonnale ta selliselt saatuslikuks ei saanud. Mihhail Kõlvart korjas esinumbrina üle riigi 27 576 häält ning kogu nimekirjana jäi Keskerakonnal 2019. aasta tasemest puudu lõpuks vaid 2033 valijat, mis lubas neil oma mandaat säilitada. Arvestades seda, mislaadi ikaldusega on erakond pidanud viimase aasta-pooleteise jooksul tegelema on see tegelikult silmapaistvalt tugev saavutus. 8/10.
- Nende valimiste selge kaotaja oli mõistagi Reformierakond, kes eelmise korraga võrreldes jäi ilma ligi veerandist häältest. See maksis neile ka ühe mandaadi. Iseenesest oli Reformi valimistulemus (17,9%) täpselt sama, mis nende hetke reiting, samas ilmselt oodati siiski paremat, eelkõige siis selle arvelt, et Reformierakonna valija võiks olla keskmisest tõenäolisem Europarlamendi valimistel välja tulema. Karta on, et suhteliselt kõrge üldine osalusmäär nõrgendas seda efekti, samuti on põhjust arvata, et Reform kaotas olulisel määral oma potentsiaalseid valijaid ühelt poolt Isamaale ning teiselt poolt Parempoolsetele. 3/10
- Parempoolsed tegid oodatult tugeva soorituse, ületades oma hetke reitingut ligi kaks korda. Neil polnud kunagi realistlikku võimalust mandaadiks, küll aga oli nende jaoks oluline neil valmistel tõestada oma tõsiseltvõetavust — et järgmise aasta kohalikeks valimisteks võtta laualt maha küsimus sellest, kas neil on šanss künnist ületada. Sellega saadi kenasti hakkama: 7/10
- Eesti 200 jaoks olid need valimised katastroof. Jah, neil ei olnud põhjust ka suurt midagi oodata, kuid jääda 14 parlamendikohaga mh. välisministri portfelli hoidva valitsusparteina kogu nimekirja summaarse häältearvuga alla riigireetmise süüdistusega vanglas istuvale Aivo Petersonile on ikka täielik häving. Täna koguneski juba ka Eesti 200 juhatus ning arvata on, et erakonna juhatuse vahetamisega ei oodata novembrikuise korralise suurkoguni. Johhaidii, 1/10.
- Rohelised? Mis Rohelised?
- Kokkuvõttes ei maksa aga liialt oma nabasse ära uppuda — kui vaadata eilset päeva veidi laiemas, Euroopa perspektiivis, siis oli kogu selle kohaliku teeklaasi-tormi tagajärjeks see, et üks seni RE (Renew Europe) fraktsioonile kuulunud koht 720-liikmelises parlamendis läks uues koosseisus EPP (Euroopa Rahvapartei) kätte. Samas kukkus eile valmistulemuste selgumise järel Euroopas kaks valitsust (Prantsusmaa ja Belgia), Le Pen-i Rahvusrinne võitis juurde 12 kohta, Saksamaa AfD-le lisandus 6 kohta ja nii edasi. Need on kõik asjad, millel saab Eesti tulevikule märksa suurem mõju olema, kui küsimus sellest kas Brüsselisse sõidab Terras või Mihkelson.
