Lõpuks juhtus see, mis ei üllatanud karvavõrdki kedagi, kes on viimase aasta jooksul vähegi Eesti poliitikat jälginud: Isamaa eestseisus viskas 8. märtsil neli Parempoolsete liikmeühenduse esindajat erakonnast välja. Otsuse taga oli ilmne soov ja lootus ühekorraga ära lõpetada sisetüli, mis on erakonda nüüd juba enam kui aasta nii sisemiselt kui ka avalikkuse silmis räsinud, hooti teravnedes, aga mitte kuskile ära kadudes. Valikuna on see laual olnud ju ka varem, aga nüüd, kus Riigikogu valimisteni on jäänud napilt aasta jagu päevi, ei olnud seda enam kuskile edasi lükata.
Kahtlemata lahendab siseopositsiooni liidritele ukse näitamine Seedri jaoks ühe pika ja tüütu probleemi, aga paraku toob kaasa mõned uued. Loetud päevade jooksul pärast eestseisuse otsust lahkusid Isamaa ridadest in corpore erakonna Saue, Nõmme ja Mustamäe osakondade juhatused. Lahkumisi tuleb kindlasti veel ning kriitikat on olnud kuulda ka mitmelt poolt mujalt — mh ütles Isamaa parlamendisaadik Viktoria Ladõnskaja-Kubits, et ei pea 2023 valimistel võimalikuks “olemasolevale juhatusele hääli juurde tuua” ning lahkub seega peale praegust tsüklit poliitikast.
Isamaa allesjäänud osa jaoks oleks kindlasti mugavam olnud, kui väljavisatud Perling, Kiisler, Kons ja Vanaselja teinuks seda, mida suur osa avalikkusest koos meedias olukorda kommenteerivate politoloogidega kõige loomulikumaks lahenduseks pidas: liitunud Eesti 200 ridadega. Nii aga ei läinud ja selle asemel andsid Parempoolsed pikemalt viivitamata teada oma kindlast plaanist moodustada uus erakond, et sellega siis iseseisvalt valimistele vastu minna.
Selle valiku plusside ja miinuste üle võiks muidugi pikalt vaielda ning kindlasti ei saa järgmise aasta märtsis künnise ületamine Parempoolsete jaoks lihtne ülesanne olema. Teisalt ei ole see aga ka sugugi nii lootusetu ettevõtmine, kui paljudele võib tunduda. Kuigi suvistel erakonna esimehe valimistel jäi Perling Seedrile selgelt alla, on Parempoolsetel Isamaa sees kahtlemata oluline toetajaskond. Kui need inimesed peaks otsustama sarnaselt Saue, Nõmme ja Mustamäe osakondadele, oleks Parempoolsetel mitmes mõttes oluliselt tugevam stardipositsioon kui Eesti 200-l, kes läks eelmistel valimistel parlamenti pääsu püüdma põhimõtteliselt täiesti poliitikaväliste inimestega. Parempoolsete ridades (või vähemalt pooldajate seas) on mitmeid väga kogenud poliitikuid (sh hulk kohaliku taseme poliitika staare, nagu näiteks juba eelmisel sügisel Isamaast välja visatud Paide toonane linnapea Priit Värk) ning nende liitumine oleks mitte ainult abiks Parempoolsetele, vaid nõrgestaks oluliselt ka Isamaa väljavaateid.
See tõdemus viib meid järgmise tähelepanekuni: enamus kommentaatoreid kipub eeldama, et valimistel leiaks Parempoolsed ennast konkureerimas nn liberaalsete erakondade ehk siis Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsidega. Parempoolsed ise näevad end aga — nagu nimigi ütleb — eelkõige parempoolse poliitilise jõuna. Esmapilgul võib tunduda, et see segment on Eestis korralikult kaetud: rohkemal või vähemal määral parempoolseteks peavad end üldiselt ju nii Reformierakond, Eesti 200, Isamaa kui ka EKRE. Hoolikamalt sildi taha vaadates ei ole aga sugugi üheselt selge, kui parempoolne selle termini tavapärases tähenduses ükski nimetatutest päriselt on.
Parempoolsed on oma senistes sõnumites rõhutanud enda parempoolsust majanduspoliitikas ning näinud osana parempoolsest poliitikast ka eesti rahvuskultuuri tähtsustamist, tehes seda ilma tõrjuva ja tigeda noodita. Ehk siis võivad Parempoolsed heita kinda ka konservatiivsema tiiva erakondadele, eeskätt Isamaale endale. Kui Parempoolsete parteiks vormumine usutavalt õnnestub, siis muutub tihedamaks ka uute jõudude turusegment — Eesti 200 ei saa end enam ainsa uue alternatiivina nii mugavalt tunda, ja ka neile tekib suurem surve ennast ideoloogiliselt täpsemalt määratleda ja oma plaane konkreetsemalt esitada.
