Uus valitsus on juba paar nädalat ametis ja tint koalitsioonilepingul enam ei aura. On sobiv hetk hinnata, milliseid elulootusi näeme kooseluseaduse temaatikal pärast abielureferendumi tagasilükkamist Riigikogus. Vaata ka värskelt kokku saanud ajajoont.
Koalitsioonileppesse kirjutasid Reformierakond ja Keskerakond sellised sügavmõttelised read: „Me ei muuda perekonnaseaduses sätestatud abielu mõistet. Seame eesmärgiks erinevates kooselumudelites elavate inimeste õiguste kaitse, milleks otsime Riigikogus laiapõhjalist ühisosa“.
See sõnastus on väga konkreetne abielumõiste samaks jätmise osas, kuid kooselu reguleerimise osas sellevõrra ähmasem, jättes vastutuse Riigikogu fraktsioonidele ja otsides mingisugust laiemat konsensust. Hiljuti kinnitas sellist veidi ebamäärast plaani Reformierakonna justiitsminister Maris Lauri. Keskerakonna poolt väitis sama enne uue valitsuse ametisse astumist Mailis Reps, lisades, et nende fraktsiooni liikmete otsus jäägu iga saadiku südametunnistuse valikuks.
Juriidilisi lahendusvariante on põhimõtteliselt kaks – kümneid õigusakte muutva kooseluseaduse rakendamise seaduse vastuvõtmine, või vaid ühe seaduse muutmine, lisades kooselulepingu abieluga pea võrdsena perekonnaseadusse ja tühistades kooseluseaduse. Imre Sooäär kogus viimasele ideele saadikute toetust keset kõige kuumemat referendumitralli ning 10 keskerakondlast ja 9 sotsi andsid eelnõu Riigikogule üle loetud tunnid pärast valitsuse kukkumist. Kooseluseaduse rakendusakte hetkel menetluses pole, aga omal ajal valminud eelnõu ajakohastamine on kättevõtmise asi.
Tõsi, on veel kolmas teoreetiline lahendus, sest Roheliste initsiatiivil ja rahvaalgatuse ligi 36 000 allkirja toel on jõudmas Riigikogu menetlusse ettepanek muuta perekonnaseaduses abielu kättesaadavaks kõigile paaridele. Paraku teoreetiliseks see ettepanek ka jääb, sest poliitilist toetust Riigikogus lihtsalt pole.
Millise tee koalitsioon valib ja kui kiiresti edasi liigub?
Signaalid koalitsioonierakondadest viitavad pigem kaldumisele rakendusaktide suunas, kuigi sisuliselt ja juriidiliselt on tulemus sama kui perekonnaseadust muutes. Sümboolselt tundub viimane aga samast soost paaride õiguste tunnustamisel paari tibusammu võrra jõulisem žest. Väike erinevus on aga Riigikogu aritmeetikas: rakendusaktid nõuavad 51 poolthäält, sest muudetakse konstitutsioonilisi seadusi, samas perekonnaseaduse täiendamiseks piisab ilmselt lihthäälteenamusest.
Poliitiliselt on puntra harutamine eriti tundlik Keskerakonnale. Nende valijaskonnas on Reformierakonnaga võrreldes tunduvalt suurem hulk – eriti vanemaealisi ja venekeelseid – inimesi, kes ei toeta kumbagi, ei abieluvõrdsust ega kooselu tunnustamist. Keskerakonna muret oma konservatiivsemate valijate pärast tajub hästi EKRE ja haistab oma võimalust. Jaak Madison uputab juba Facebookis venekeelsete plakatitega, millel ilutsevad vikerkaarevärviliste nägudega Keskerakonna juhtfiguurid ja sõnum, et siin on tegelased, kes lõhkusid koalitsiooni, nurjamaks referendum ja takistamaks traditsiooniliste perede kaitset.
Poliitiliselt on puntra harutamine eriti tundlik Keskerakonnale.
Ajastuse osas ringleb koalitsioonis soov saada küsimus võimalikult kiiresti valitsusliidu esiklaasilt maha, et sõita kohalike valimiste suunas teiste teemadega. See eeldaks otsustavat tegevust lähima paari kuu jooksul, kuni presidendivalimised ja kohalikud valimised liiga lähedale jõuavad. On selge, et lahing EKRE-ga seisab teema tõstatamise korral ees igal juhul, küllap ka Seedri Isamaa annab oma mõõdukama panuse. EKRE ootab eriliselt suure õhinaga võimalust rakendada obstruktsiooni, mille kõrval oravate ja sotside pretsedendi loonud ponnistused tunduksid morsipeona. Kui koalitsioon käitub täht-tähelt oma seniste sõnade järgi, ehk konsensust otsitakse Riigikogus ja vajalik eelnõu algatatakse samuti Riigikogus, siis kordub abielureferendumi skeem ning eelnõu ei saa siduda valitsuse usaldushääletusega. Eeldada võib obstruktsiooni nii juhtivkomisjonis kui ka suures saalis ning seekord tuleks hakata tuhandeid muudatusettepanekuid jõuga grupeerima uuel koalitsioonil.
Valitsuse algatatud eelnõuga oleks tunduvalt lihtsam, sest komisjonist saaks üldse mööda minna, saates usaldusküsimusega seotava eelnõu otse lõpphääletusele. Riskiks on aga valitsuse tagasiastumine, mis paneks keskerakondlaste südametunnistuse suisa sundviskesse. Just seda „laiapõhjalise ühisosa otsimine“ Riigikogus tähendabki – eeskätt Keskerakonna sisetööd, et saadikud sätiksid oma valiku just vajaliku eelnõu poolt. Reformierakonnas sarnast muret olla ei tohiks. Oluline tükk „Riigikogu ühisosast“ on muidugi ka sotsid. Nende puhul on raske leida põhjust, miks peaks toetus ühegi lahenduse tagant kaduma, sest igasugust võbelemist oleks oma valijatele väga keeruline põhjendada. Lisaks on Isamaa fraktsioonis paar vähem või rohkem “parempoolset” saadikut, kuid vaevalt nende võimalikud hääled seekord kaalukeeleks saavad.
Viimane variant on panna kõik plaanid kuni kohalike valimisteni sahtlisse ja jätkata alles aasta lõpus. Niisuguse lahenduse risk on sattumine juba Riigikogu valimiste eestuppa ning seda kingitust soovivad Kesk ja Reform EKRE-le veel vähem teha. Mida kaugemale probleemiga tegelemine edasi lükatakse, seda suurem on tõenäosus, et lahendust ei tulegi. EKRE kasutab teemat enda valimiskampaaniates igal juhul.
