Ühiskonnauuringute Instituut on avaldanud koos Norstatiga tehtava erakondade populaarsuse seire viimase vooru tulemused ning toonud selle baasil välja mitu kõlavat, kuid mõnevõrra eksitavat tähelepanekut. Delfis ilmunud pressiteate päis ütleb, et “Reformierakonna toetus langes nädalaga 1,9% võrra ning on nüüd madalaimal tasemel pärast eelmise aasta märtsis toimunud riigikogu valimisi” ning juhib seejärel tähelepanu, et “opositsioonierakondade toetus kokku ulatub 37,4%ni, see pole praeguse riigikogu koosseisu ajal veel nii madalal olnudki.”
Tehniliselt ei ole need tähelepanekud valed – aga neist on lihtne jõuda järeldusteni, mis seda on.
Et seda ei juhtuks, tuleb hoolikalt vaadata, millest käib jutt. Erakondade populaarsusküsitlusi väljendatakse “reitingutena”, mis tähendab, et valimist eemaldatakse eelistuseta vastajad. Selliselt annab tulemus ettekujutuse milliseks võiks kujuneda hüpoteetiline jõudude vahekord Riigikogus juhul, kui valimised toimuksid täna ja hääled jaguneksid vastavalt nende hääleõiguslike kodanike eelistusele, kellel see täna on.
Viimasel paaril kuul on erakondade populaarsusküsitlustes toimunud varasemaga võrreldes üks väga oluline muutus: eelmistel valimistel napilt künnise alla jäänud Eesti200 on teinud läbi väga kiire tõusu ning jõudnud tänaseks Reformierakonna (29,2%) ja Keskerakonna (21,6%) järel oma 15,8%-ga populaarsuselt kolmandaks erakonnaks. ÜI arvestuses tuleb see tõus eelkõige opositsiooni populaarsuse arvelt.
Vaadates aga graafikut, mis sisaldab ka erakondliku eelistuseta vastajaid, avaneb veidi teistsugune pilt. Sellel ei sisaldu veel Norstati viimase küsitlusvooru andmeid, kuid senimaani on sellelt lihtne näha, et E200 tõus ei ole leidnud aset Reformierakonna, vaid eelkõige just nimelt seni eelistuseta valijate arvelt. Ühtlasi tähendaks praegu reitingu-vaade seda, et neil hüpoteetilistel täna aset leidvatel valimistel peaks valimisaktiivsus olema ca. 80%. Võrlduseks: 2015. aasta Riigikogu valimistel oli valimisaktiivsus 64,2%, 2019. aasta valimistel 63,1%. Ainuüksi see võiks anda põhjust tänastesse reitingutesse väikse skepsisega suhtuda.
Kui see praegune pilt midagi näitab, siis eelkõige seda, et väga paljud inimesed, kes seni ei ole enda vaadetele sobivat erakonda leidnud või on kõigis täna parlamendis olevates erakondades pettunud, on otsinud moodust, kuidas anda märku, et nad ei ole siiski ükskõiksed selle osas, mida koalitsioon ja valitsus on olnud viimasel ajal tegemas. Parlamendiväline, aktiivse ja liberaalse kuvandiga E200 on pakkunud selle signaali saatmiseks sobiva võimaluse. Samas ei saa sellest küll kuidagi järeldada, et probleem oleks opositsiooni populaarsuses.
