2024 on läbi — ja vähemalt poliitikasse puutuvalt on see olnud täiesti hullumeelne aasta. Nagu meedias seda juba lugematu arv kordi on alla joonitud, toimusid lõppenud aastal valimised enam kui 60 riigis milles elab ühtekokku u 4 miljardit inimest ehk pool maakera elanikkonnast. Kohe tuleb muidugi ära mainida, et mitmed neist — näiteks Venemaa või Venezuela puhul — olid valimised ainult nime poolest ning tõsiseid probleeme võis täheldada veel paljudes teisteski riikides. Aga sellest lähemalt allpool.
Kui püüda alustuseks paar sammu tagasi võtta ning vaadata suurt pilti, siis joonistuvad välja kolm suuremat, mitmetes eri kohtades korduvat teemat.
Esiteks kujunes lõppev aasta — kui kasutada Financial Times’i väga tabavat väljendit — võimuparteide surnuaiaks. Esimest korda 120 aasta jooksul, mille kohta meil on andmed, kaotasid 2024. aastal kõigis arenenud riikides (täpne olles tuleb tõdeda, et FT avaldas selle graafiku enne Iirimaa valimisi, mis osutusid ainsaks erandiks) võimul olnud parteid toetust —ning enamusel juhtudel tähendas see ka võimu kaotust. See olukord on väga hästi kokku võetud alloleval graafikul, mis näitab ühtlasi ka selle nihke amplituudi. Põhjuseid, miks asjad nii läksid on ilmselt mitmeid ning eri kohtades võivad need ka loomulikult erineda. Väga tõenäoliselt mängis siin olulist rolli sisuliselt ülemaailmne inflatsioonilaine, mis omakorda oli olulises osas tagajärg paari aasta tagusele pandeemiale ning sellele järgnenud reaktsioonidele — aga nagu öeldud: riigiti lähemalt vaadates avaneb tihti märksa kirjum pilt.
Teine suur läbiv teema sel aastal on olnud laiema poliitilise spektri nihe paremale. Jah, sellele on mõned erandid, nagu näiteks Labour’i landslide võit Briti valimistel või Morena (mis oli ühtlasi ka üks väga vähestest võimul olnud parteidest, kes vabadel valimistel suutis 2024. aastal oma toetust suurendada) sarnaselt massiivne võit Mehhiko valimistel, kuid üldine trend on siiski selge: 2024 oli hea aasta parema ääre parteidele, nii Euroopas kui ka mujal. Ka siin on detailsem pilt komplitseeritum – Indias kaotas BJP valimised võitnud valitsusparteina siiski toetust ning oli sunnitud minema koalitsioonivalitsusse, Prantsusmaal said Le Pen ja RN valimiste teises voorus üllatuslikult lüüa, Euroopa Parlamendi ID grupp lagunes — kuid üldine pilt on siiski selge: paremäärmuslikud erakonnad suutsid tervikuna oma positsioone vähemalt hoida ning pigem tugevdada.
Kolmanda selle aasta olulise teemana tuleb ära mainida valimistesse sekkumise ning nende varjatud mõjutamise uut taset. Iseenesest ei ole siin mõistagi tegemist millegi uuega, eelkõige Venemaa on sellel rindel aktiivne olnud juba jupp aega ning nii 2016. kui 2020. aasta USA presidendivalimiste kontekstis said nende tegemised ka ohtralt tähelepanu. Läinud aastal lisandusid Venemaale (küll kindlasti väiksemal skaalal) aga veel ka Hiina ning Iraan, samas kui sekkumise moodused on muutunud märksa rafineeritumateks ja efektiivsemates. Lisaks juba harjumuspärastele trollifarmidele ja libainformatsiooni levitamisele nägime 2024. aastal esimesi tõsiseltvõetavaid AI genereeritud sisu kasutusi (näiteks Slovakkias ning USA-s), väga hästi finantseeritud, sihitud ning varjatult läbi viidud sotsiaalmeediakampaaniaid (nt Rumeenia valimistel), aga ka otseseid küber- ja hübriidrünnakuid (nt Moldovas).
Nüüd aga kõigest lähemalt.
Valimishooaja tinglik stardipauk kõlas juba 2023. aasta lõpus, kui novembris toimusid Hollandis erakorralised valimised peale seda, kui Mark Rutte tsentristlik kabinet lagunes erimeelsuste tõttu sisserände- ja asüülipoliitika küsimustes. Sellele järgnenud kampaania tõi endaga teravaid debatte ning paraku ka poliitilist vägivalda, kui FvD juht Thierry Baudet sattus kahel korral füüsilise rünnaku ohvriks. Valimiste tulemus osutus šokiks: kui veel napp nädal varem näitasid küsitlused tihedat rebimist Rutte juhitud VVD, Geert Wildersi PVV ning sotside ja roheliste liidu vahel, siis valimispäeval sai PVV 24% kõigist häältest, mis andis neile tulemusena 37 mandaati Hollandi 150-kohalises parlamendis.
Ootuspäraselt osutus valitsuse moodustamine keeruliseks (Holland on selles osas muidugi kurikuulus isegi parimatel aegadel), samas oli kohe alguses teada, et PVV suhtes sanitaarkordoni hoidmine ei osutu enam võimalikuks. Nii astuski 15. mail ametisse Dick Schoofi “parlamendiväline” valitsus (mis oli põhimõtteliselt pehme moodus öelda, et peaministriks ei saa suurima parlamendierakonna juht ehk Wilders). Koalitsiooniläbirääkimiste käigus pidi PVV loobuma veel mitmetest oma kõige käredamatest lubadustest, nagu nt Koraani keelustamine, piiride sulgemine või EU referendumi korraldamine, kuid fakt on see, et peale 18 aastat on PVV lõpuks valitsuses — isegi kui Geert Wilders isiklikult ei ole.
Päriselt toimusid 2024. aasta esimesed üldvalimised 7. jaanuaril Bangladeshis ning seejärel Taiwanil, samuti toimus presidendivalimiste esimene voor Soomes (millest läksid veebruaris toimunud teise vooru edasi Pekka Haavisto ning lõplik võitja Alexander Stubb). Veebruaris järgnesid valimised Pakistanis, Indoneesias ja Valgevenes ning seejärel märtsi keskel presidendivalimised Venemaal. Olgu siin selguse mõttes märgitud, et Bangladeshi, Pakistani, Valgevene ja Venemaa puhul on “valimiste” nimetus pigem tinglik ning ka Indoneesias on keeruline neid päriselt demokraatlikeks pidada.
Märtsis toimusid parlamendivalimised ka Portugalis, kus valitsevad sotsialistid (PS) kaotasid oma 2020. aastal saavutatud absoluutse enamuse, kukkudes sellega võrreldes enam kui 13 protsendipunkti jagu ja jäädes kokkuvõttes napilt teiseks paremtsentristliku valimisliidu Aliança Democrática järel. Kolmandaks tulnud paremäärmuslik Chaga suutis 18% tulemusega oma parlamendikohtade arvu neljakordistada ning kuna mõlemad suured (ning lisaks veel ka mõned väiksemad) parteid nendega koostöö välistasid, oli tulemuseks vähemusvalitsus, mis juba mõned kuud hiljem riigieelarve hääletusel ohtlikult kõikus, kuid lõpuks siiski praeguseks püsima jäi, kuivõrd ka opositsioon ei olnud huvitatud erakorraliste valimiste esilekutsumisest.
Märtsi lõpus ning aprilli alguses valisid presidenti slovakid ning lõpuks osutus võitjaks Peter Pellegrini (HLAS), peaminister Robert Fico (SMER) endine võitluskaaslane. Aprillis toimusid parlamendivalimised ka Horvaatias, kus nendega kaasnes ohtralt draamat, kui ametisolev president Milanović (kelle ametikoht on põhiseaduse järgselt neutraalne) otsustas kampaania keskel kõigi üllatuseks oma mütsi ringi heita ning sotside nimekirjas peaministriks kandideerides üleöö konstitutsioonilise kriisi esile kutsuda. Kuivõrd valimised võitis Andrej Plenkovići juhitud paremkonservatiivne HDZ, jäid põhiseaduse piirid siiski tegelikkuses testimata. Muide, huvitava kõrvalmärkusena: Horvaatia valimisseadus sätestab, et kõigis erakonnanimekirjades peab olema vähemalt 40% nii mehi kui ka naisi ning selle reegli rikkujaid ähvardab vähemalt 30 tuhande euro suurune trahv. 2024. aasta valimistel rikkus seda pügalat kõige suuremalt just HDZ, kelle trahv ulatub ilmselt üle 60 tuhande euro. Ahjaa, ühtlasi said aprillis avalöögi ka India Lok Sabha valimised, mis kestsid seitse raundi ja jõudsid finišisse alles juunis.
Mais jõudis järg leedukateni, kes on üks neist rahvastest, kel tuli lõppenud aastal käia valimiskastide juures koguni viiel korral (kaks raundi presidendivalimisi + EP valimised + kaks raundi seimivalimisi). Kuna ametisolev president Gitanas Nausėda kandideeris tagasi, oli ta ka ootuspäraselt favoriit, sisuliselt ainsaks tõsiseks vastaskandidaadiks oli valitseva TS-LKD juht ning istuv peaminister Ingrida Šimonytė. Mõningast elevust tekitas aga Ignas Vegelé kandidatuur, kelle näol on tegemist umbkaudselt Leedu versiooniga meie Varro Vooglaiust — väga konservatiivsete vaadetega endine Leedu advokatuuri president, kes sai laiemalt tuntuks oma COVID-i vaktsiinide/maskide ja “homopropaganda” vastaste seisukohtadega. Valimispäev tõi aga leedukatele üllatuse. Ootuspäraselt tegi parima tulemuse (44.3%) Nausėda ning talle järgnes Šimonytė (20.2%), samas kui Vegelé häältesaak (12.5%) jäi oodatule mõnevõrra alla. Järgmised kaks olid aga Remigijus Žemaitaitis (9.3%) ning Eduardas Vaitkus (7.4%) — mis tabas enamust leedukaid samamoodi välguna selgest taevast nagu Aivo Petersoni tulemus eesti valijaid 2023. aastal. Nimelt oli Žemaitaitis 2023. aastal teinud oma sotsiaalmeediakontodelt rea antisemiitlikke remarke, mis tõi endaga ta väljaheitmise Korra ja Õigluse parteist ning konstitutsioonikohtu menetluse, mis omakorda päädis ta parlamendisaadiku kohalt tagasiastumisega. Peale parteist väljaheitmist asutas Žemaitaitis uue rahvuslik-populistliku erakonna, mille nimeks sai “Nemunase koidik”. Vaitkus (kes muide on meditsiinidoktori kraadiga ning varasemalt avaldanud kümneid teadusartikleid) seevastu oli aga teinud kampaaniat, rääkides kuidas Leedu astumine Euroopa Liitu on hoax, kiites külma sõja aegset perioodi kui stabiilsuse ajajärku, kritiseerides Ukraina toetamist ja soovitades Venemaale järeleandmisi teha ning avaldades arvamust, et 5G mobiilivõrgud on meelsuskontrolli tööriistad. Leedu oli senini olnud pea viimane Euroopa riik, kus ei olnud tekkinud tugevat paremäärmuslikku poliitilist jõudu ning Vegelé, Žemaitaitise ning Vaitkuse kombineeritud enam kui 25% suurune häältesaak oli tõsiseks tormihoiatuseks eelseisvate europarlamendi ning Seimi valimiste osas.
6.-9. juunil leidsid ühekorraga kõigis 27 EL-i liikmesriigis aset Europarlamendi valimised. Üldiselt viidatakse kirjanduses neile kui teisejärgulistele valimistele (second order election), kuid nagu kohe näeme, olid neil sedakorda vägagi olulised tagajärjed. Juba pelgalt valimistulemusest lühiülevaate tegemine on keerulisem ülesanne kui esimese hooga võiks tunduda, kuna tulemuste selgudes puhkes — nagu kuulus ütlus kõlab — lollidemaal suurem sigimine ja sagimine.
Lihtsamast otsast alustades: valimiste võitjaks osutus konservatiivne EPP, kelle lõplikuks skooriks jäi 188 (+10) mandaati 720-st, teiseks jäi Euroopa sotsialistide liit PES 136 (-4) saadikukohaga. Sealt edasi lähevadki aga asjad keeruliseks. Kõige suurema tõusu mandaatide arvus tegi paremäärmuslik ID grupp, mis aga valimiste järgselt lagunes, kui selle erinevad liikmed jagunesid enamjaolt uue PfE (Patriots for Europe) ning ECR vahel. Lõhed ID-s ei tekkinud muidugi üleöö — valimiste eel, mais lahvatas fraktsiooni siseselt tüli seoses AfD juhtfiguuri Maximilian Krahi avalike väljaütlemistega Saksamaa natsi-mineviku teemadel, mis viis valuliste reaktsioonide ja ultimaatumiteni gruppi kuuluvate Le Peni ja Taani Demokraatide poolelt. Lõplikult said ID grupile saatuslikuks aga eelkõige lahkhelid Ukraina sõja küsimustes. Järgnenud segadusest tõmbas pikima kõrre ECR-i president Giorgia Meloni, kes tõusis Euroopa poliitika üheks mõjuvõimsaimaks tegijaks. Ka Renew Europe’i 25 parlamendikoha kaotuse taga on tegelikult veidi nüansseeritum lugu — see sisaldab endas ka kuut mandaati, mille võttis endaga kaasa valimiste järgselt RE faktsioonist PfE-sse lahkunud Andrej Babiši juhitud ANO.
Nagu alati, järgnes mitu kuud pinevaid läbirääkimisi ja poliitilist lehmakauplemist. Kuigi Ursula von der Leyenil ei olnud ülemäära palju manööverdamisruumi, suutis ta vilunud poliitikuna kindlalt ohje hoida ning 1. detsembril astus ametisse Euroopa Komisjoni uus koosseis, milles läks välis- ja kaitsepoliitika kõrge esindaja koht Kaja Kallasele.
EP jõujoonte ümberjaotumisel olid järelšokid ka mitmete liikmesriikide siseses poliitikas, muuhulgas oli sellega seotud ka EKRE pooldumine Eestis. Kõige suurem raputus tuli aga 9. juunil, vahetult peale valimistulemuste selgumist Prantsusmaalt, kui president Macron saatis peale hävitavat lüüasaamist laiali Rahvusassamblee ning kuulutas välja erakorralised valimised vähem kui nelja nädala pärast. Macroni otsus tuli välguna selgest taevast ka enamusele tema kõige lähematest võitluskaaslastest, kelle hulgas oli ka peaminister Gabriel Attal ning kelle poliitilise karjääri Macron oma käiguga sisuliselt bussi alla heitis. Hetkest, mil Attal seda mõistab, õnnestus Macroni personaalsel fotograafil Soazig de La Moissonnière’il saada üks lõppenud poliitaasta kõige dramaatilisemaid fotojäädvustusi.
Prantsuse kaheastmeline valimissüsteem on kurikuulsalt komplekssne ning annab selliselt ohtralt võimalusi taktikaliseks hääletamiseks. Europarlamendi valimised oli mäekõrguselt võitnud Marine Le Peni ja Jordan Bardella juhitud Rassemblement national, kes sai endale 31.4% kõigi valijate häältest ning küsitlused ennustasid neile sarnast triumfi ka Rahvusassamblee valimistel. Ilmselt seisnes Macroni kalkulatsioon aga lootuses, et kui kaalukausil on Prantsusmaa sisepoliitika, mobiliseerub valijate enamik RN vastu, samas kui Prantsuse vasakpoolsed erakonnad on killustatud ja ei suuda omavahel ühist keelt leida — ning kokkuvõttes annab see võimaluse tsentristlikel jõududel taaskord võim konsolideerida. Et asjad ei lähe Macroni plaani järgi, selgus aga peatselt, kui vasakjõud moodustasid nädalaga laia ühisrinde nimega Nouveau Front populaire, mille deklareeritud eesmärgiks sai hoida ära RN valimisvõit.
Esimene voor läks ootuspäraselt ning vahefinišiks oli RN-i võit 33.2%-ga kõigist häältest, kellele järgnesid NFP ja Ensemble vastavalt 28.2% ja 21.3%-ga. Nädal hiljem toimunud teises voorus võis aga näha taktikalise hääletamise meistriklassi, kui kõik NFP kandidaadid, kes olid teises voorus vastamisi esimeses voorus oma ringkonna võitnud RN-i kandidaadiga, taandasid end, et mitte killustada võistlevaid hääli. Attali eestvedamisel (ja Macroni meelehärmiks) mobiliseerusid ka osad Ensemble’i kandidaadid ning loobusid kandideerimast RN-i poolt võidetud ringkondades, kus nad ei olnud saavutanud paremuselt teist tulemust. Teise vooru valimisaktiivsuseks kujunes 66.63%, mis oli kõrgeim peale 1997. aastat. Kõige selle tagajärjena sai RN-i valimisliit kokku 37% kõigist antud häältest, kuid tänu Prantsuse first-past-the-post valimissüsteemile transleerus see kokkuvõttes vaid 142-ks mandaadiks (RN suurendas oma kohtade arvu seejuures 36 võrra), samas kui NFP 25.8% häältest andis neile Rahvusassamblees 180 kohta (ja ühtlasi valimiste üldvõidu). Macroni Ensemble ületas samuti ootusi, saades 24.5% valijate toetuse, mis andis neile 157 mandaati. Ehk siis ennustatud triumfi ja absoluutse enamuse asemel lõpetas RN valimised kolmandana, mis oli nende jaoks mõistagi täiemahuline katastroof. Kuigi Le Peni ja Bardella võimuletulek õnnestus tsentristide ja vasakpoolsete ühise ponnistusena veelkord ära hoida, oli samavõrd selge, et töövõimelise valitsuse kokkupanek saab olema äärmiselt keeruline ülesanne — ning Prantsuse konstitutsioon näeb ette, et järgmisi valimisi ei saa korraldada enne vähemalt 12 kuu möödumist viimastest. Järgnevad sündmused on seda ootust selgelt kinnitanud: peale pikka manööverdamist lõpuks 5. septembril ametisse nimetatud Michel Barnier’ vähemusvalitsus püsis vaid napid kolm kuud, kuni 4. detsembrini, samas kui Prantsuse riigivõlakirjade intressid tõusid kõrgemaks Kreeka omadest. Oma aastalõpukõnes tegi Macron tema puhul ootamatu tõdemuse, et suvine otsus äkkvalimiste korraldamiseks ei olnud kõige targem mõte.
Liikudes Prantsusmaalt edasi üle La Manche’i väina, jõuame 4. juulil toimunud Briti parlamendivalimisteni, kus toorid tegid oma kõigi aegade halvima tulemuse, mis lõpetas ühtlasi nende 14 aastat kestnud valitsemisperioodi. Nagu ka Prantsusmaal mängis Briti valimiste puhul üliolulist rolli first-past-the-post valimissüsteem ja taktikaline valimine: Kier Starmeri juhitud leiboristid enam kui kahekordistasid oma mandaatide arvu, saades samas u pool miljon häält vähem, kui eelmisel korral. Tooride häving oli monumentaalne — nende 372-st kohast jäi alles 121, seejuures kaotasid oma mandaadi mitmed prominentsed konservatiivsed parlamendisaadikud ning valitsuse liikmed (nende hulgas ka nt Liz Truss ning Jacob Rees-Mogg). Hästi läks neil valimistel ka liberaaldemokraatidel, kellest sai uues parlamendis suuruselt kolmas saadikurühm ning ka Nigel Farage’i juhitud Reform UK-l, kelle tulemuseks sai viis mandaati. Etteruttavalt tuleb tõdeda, et Keir Starmeri valitsuse mesinädalad jäid väga lühikeseks ning aasta lõpuks oli leiboristide toetus tooride — kuid märkimisväärselt ka Reform UK — omaga praktiliselt võrdsustunud.
Juulis võttis ootamatud pöörded vaikselt tuure koguv USA presidendivalimiste kampaania. Esmalt pääses Donald Trump napilt eluga, kui 13. juulil Pennsylvanias Butleris toimunud kampaaniaüritusel riivas Thomas Matthew Crooksi tulistatud kuul ta paremat kõrva (see ei jäänud ainsaks katseks — kaks kuud hiljem üritati Trump tappa veel teistki korda). Kaheksa päeva hiljem andis president Joe Biden oma twitteri konto vahendusel teada, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast. Bideni otsus tuli peale mitut nädalat kasvanud survet tema tagasiastumiseks peale katastroofilist 27. juuni teledebatti ning avas tee Kamala Harrise saamiseks demokraatide presidendikandidaadiks. USA juurde pöördume peatselt tagasi, aga enne nendeni jõudmist on meil vaja katta veel mõned muud suvel ja varasügisel toimunud valimised.
Juuli viimasel nädalavahetusel toimusid presidendivalimised Venezuelas. Nii kvaliteetsed valimiste eelsed arvamusküsitlused kui ka valimispäeva lävepakuküsitlused näitasid peamise opositsiooni kandidaadi Edmundo González Urrutia selget edumaad. Valimispäeva õhtul, kui ametlike andmete järgi oli loetud 80% häältest, teatas riiklik valimiskomisjon (CNE) aga, et kolmandaks järjestikuseks ametiajaks kandideeriv Nicolas Maduro on juhtimas “selge ning vääramatu trendiga” 51.2%-se tulemusega ning kuulutas sellega ta valimised võitnuks. Selline asjade käik ei tulnud muidugi üllatusena kellegi jaoks, kes vähegi Venezuela poliitikat jälginud on — ning ilmselgelt oli ka opositsioon väga hästi valmistunud. Kui Maduro oli valimiste eel blokeerinud enamuse erapooletute valimisvaatlejate ligipääsu, siis opositsioon seadis üles oma võrgustiku vabatahtlikest, kes salvestasid häältelugemismasinate tulemusi üle kogu riigi (kattes kokku 83.5% kõigist jaoskondadest), digiteerisid andmed ning tegid need siis avalikult kättesaadavaks nii toorandmetena kui agregeeritutena. Selle baasilt tehtud põhjalik ning valideeritud analüüs näitab, et valimiste tegelik võit oleks pidanud kuuluma u 67%-ga Gonzálezile. Ebakõladele viitasid lisaks veel mitmed erinevad Venezuela valimisi hinnanud eksperdid ning siin on veel üks eraldi lõbus kiire analüüs Columbia Ülikooli legendaarselt statistikaprofessorilt Andrew Gelmanilt. Maduro vastas neile etteheidetele ja järgnenud avalikele protestidele omalt poolt massiivsete repressioonidega ning keeldus samas ametlike detailsete valimisandmete avaldamisest.
September tõi valimised Austrias. Augustis Viinis toimuma pidanud Taylor Swifti kontsert jäi ära, kuna politsei sai viimasel hetkel jälile plaanitud terrorirünnakule. See tõi endaga otsustava pöörde valimiskampaanias, mille keskseteks teemadeks tõusid immigratsiooni, integratsiooni, islami-ekstremismi ja julgeoleku küsimused, mis said veelgi hoogu peale Saksamaal 24. augustil aset leidnud noarünnakut. Austria paremäärmuslik FPÖ kasutas tekkinud olukorda maksimaalselt ära, keskendudes oma “Festung Österreich” (“Kindlus Austria”) kampaanias null-asüülipoliitikale, Vene-vastaste sanktsioonide lõpetamisele, Austria autonoomiale EU seaduste suhtes, poliitilise islami keelustamisele ning tehes ühtlasi ettepaneku võtta binaarne mees-naine soojaotus Austrias konstitutsioonilise kaitse alla. Muuhulgas viitas FPÖ kampaania erakonna juhile Herbert Kicklile kui tulevasele Volkskanzler-ile, mis sisaldas endas ilmset osutust Hitlerile ning ühtlasi FPÖ enda varasemale natsi-minevikule. Nii Austria Rahvapartei (ÖVP) kui sotsid (SPÖ) välistasid koostöö FPÖ-ga (tõsi, ÖVP juht Karl Nehammer välistas kuulumise kabinetti, mille liige on Kickl, jättes tehniliselt siiski lahti ukse koostööks FPÖ kui erakonnaga). Valimispäeval võttis FPÖ aga 28.9% (+12,7%) toetusega valimiste üldvõidu, saades sellega endale 57 mandaati Austria 183-kohalises parlamendis, samas kui ÖVP ning SPÖ saavutasid vastavalt 51 ja 41 kohta. See omakorda tähendab, et isegi kui kaks viimast suudaks kuidagi saada üle omavahelistest poliitilistest erimeelsustest, oleks nende koalitsioonil parlamendis õhkõrn, ühe kohaline enamus, mis ei oleks piisav stabiilseks valitsemiseks. Oktoobri alguses tegi president Van der Bellen (keda Kickl oli kampaania käigus muuhulgas nimetanud “seniilseks muumiaks”) avalduse, milles ta teatas, et rikub tava anda valitsuse moodustamise ülesanne valimised võitnud erakonnale ning kutsub selle asemel FPÖ, ÖVP ja SPÖ juhte omavahelistele läbirääkimistele koalitsiooni loomiseks, mis “säilitaks Austria liberaalse demokraatia alused”. Sellest plaanist ei tulnud ootuspäraselt midagi ning novembris algasid ÖVP, SPÖ ning liberaalse Uue Austria (NEOS) partei läbirääkimised valitsuse moodustamiseks, mis oleks muide Austria ajaloos esimene kolmepoolne koalitsioon. Samas on ilmne, et selle kokkuleppe leidmine ning töövõimelisena hoidmine saab olema väga keeruline (EDIT: napp paar tundi peale selle postituse avaldamist laekuski uudis, et ÖVP, SPÖ ning NOES-i kolmepoolsed läbirääkimised jooksid 3. jaanuaril ummikusse).
Ka oktoobris leidsid aset mitmed valimised, mis väärivad vähemalt põgusat tähelepanu. Esimesena neist toimusid Leedus 13. ning 27. oktoobril kahes voorus Seimi valimised. Nagu juba eelpool mainitud andsid kevadised presidendivalimised eelhoiatuse selle osas, mis ees seismas on. Kui valijad lõpuks peale Leedule omast suhteliselt letargilist kampaaniat valimiskastide juurde jõudsid selgus, et valimiste võitjaks osutusid ootuspäraselt Vilija Blinkevičiūtė juhitud sotsid (LSDP), kelle tulemuseks jäi 19.32% (+9,72%) kõigist häältest ning 52 (+39) kohta Seimis. Senine peaministripartei, Gabrielius Landsbergise juhitud ning viimasel ajal skandaalidest rapitud TS–LKD pidi leppima vaid 28 (-22) mandaadiga. Eelkõige olid aga kõigi silmad Žemaitaitise “Nemunase Koidiku” parteil, kes saavutaski 15% ning 20 mandaadiga kolmanda koha. Järgnenud koalitsiooniläbirääkimised osutusid suuremat sorti segaduseks ja poliitiliseks tsirkuseks, mille käigus valimised võitnud sotsid taganesid algatuseks kohe kahest oma valimiste-eelsest avalikust lubadusest: Blinkevičiūtė teatas, et ta siiski ei võta vastu peaministrikohta, vaid jätkab selle asemel oma tööd Euroopa Parlamendis, ning erinevalt varasematest kinnitustest astus LSDP moodustama valitsust koos Žemaitaitise Nemunase Koidikuga. Viimane otsus tõi endaga ohtralt kriitilisi reaktsioone nii Leedu sees kui ka rahvusvaheliselt — muuhulgas kritiseeris seda valikut ka president Nauseda, andes ühtlasi märku, et ei kavatse kinnitada Nemunase Koidiku ministrikandidaate. Nii ka läks: 4. detsembril kinnitas Nauseda valitsuskabineti koosseisu ilma justiits- ja keskkonnaministriteta. Nominatsioonide ümber toimus hulgem avalikku draamat, mis pani enamust leedukaid kätega pead kinni hoidma ning tõi ühtlasi kaasa ka tõsise sisetüli Žemaitaitise ning tema kõige olulisema võitluskaaslase, suvel parteiga liitunud konservatiivse poliitiku Agnė Širinskienė vahel.
20. oktoobril valisid oma riigile presidenti (ja tulevikusuunda, kuna presidendivalimistega samaaegselt toimus ka referendum EU-ga liitumise osas) Moldova kodanikud. Valimistele ja referendumile eelnesid mitmed diversiooniaktid, mille taga Moldova julgeolekustruktuurid kahtlustasid Venemaa eriteenistusi, samuti süüdistati Kremlile lähedast oligarhi Ilian Shori ca. 130 tuhande hääle ostmises u 15 miljoni dollari eest. Kahe raundi kokkuvõttes edestas ametisolev Euroopa-meelne president Maia Sandu oma Vene-meelset vastaskandidaati Alexandr Stoianoglot 55% häältega 45% vastu, samas kui EU referendum sai ülinapi kinnituse 50.35%-ga.
Kui Moldovas ei läinud Kremlil oma eesmärkide saavutamine korda, siis 26. oktoobril Gruusias toimunud parlamendivalimistel õnnestusid asjad nende jaoks paremini. Kuivõrd Gruusia opositsioon on kurikuulsalt killustunud, ei olnud kunagi kahtlust, et valimiste üldvõit saab taaskord kuuluma Vene tausta ning sidemetega miljardäri Bidzina Ivanišvili (põhjaliku ülevaate tema taustast leiab sellest Politico loost) poolt loodud ning tänaseni kontrollitud Gruusia Unistusele (GD). President Salome Zurabišvili eestvedamisel allkirjastasid 19 erinevat parteid 26. mail “Gruusia Harta“, mille eesmärgiks oli konsolideerida opositsiooni oktoobrikuisteks valimisteks ning mingil määral see ka õnnestus, kui neli suuremat opositsiooniparteid läksid valimistele ühendatud blokina, välistades valimiste järgselt koostöö Gruusia Unistusega. Kui GD üritas raamistada valimisi “sõda vs rahu” valikuna, siis opositsiooni nägemuses oli Gruusia inimestel valida “ida vs lääne” vahel. Täpsemalt keskendus opositsioon oma kampaanias GD-poolsele Vene-sõbralikkusele ning EU liitumisprotsessi pidurdamisele (viidates seejuures ka 2023. aastal vastu võetud ning 2024. aasta 1. augustil kehtima hakanud vastuolulisele välisagentide seadusele, mis tõi endaga kuude kaupa kestnud proteste ja meeleavaldusi). GD omalt poolt lükkas need süüdistused raevukalt tagasi, kinnitades, et nad pooldavad pragmaatilist lähenemist Vene-Ukraina konfliktile ning liitumist EU-ga “mängides Gruusia reeglite järgi”. Lisaks rõhus GD erinevatele sotsiaalselt konservatiivsetele poliitikatele, nagu nt “homopropaganda piiramine” või Gruusia Õigeusu Kiriku põhiseadusliku positsiooni tugevdamine. Muuhulgas lubas GD peaminister Irakli Kobakhidze valimisvõidu järgselt keelustada terve rea opositsioonierakondi — idee, mis tõi oodatavalt endaga valulisi reaktsioone nii EU kui USA suunalt.
Valimiste käigus tuli opositsiooni poolelt ärevaid signaale erinevatest rikkumistest, häälte ostmisest, valijate hirmutamisest ja sporaadilisest vägivallast kuni vaatlejate takistamise, erinevate tehniliste probleemide ning sedelite lisamiseni valimiskastidesse. Kui nii valimiste eelsed kui valimispäeva lävepakuküsitlused ennustasid üleriigiliselt ühendatud opositsiooni võitu, siis Gruusia keskvalimiskomisjon avaldas jaoskondade sulgudes ametlikud andmed, mis näitasid Gruusia Unistuse võitu 53.9%-ga ühendatud opositsiooni 37.8% vastu. Opositsioon koos president Zurabišviliga keeldus ametlikke tulemusi tunnistamast, süüdistades GD-d valimiste varguses ning ka valimisi jälginud OSCE/ODIHR missioon märkis oma raportis ära mitmeid tõsiseid puudusi ja rikkumisi. Ilmselgelt ei olnud Gruusia valimiste puhul tegu sedalaadi jultunud otsese tulemuste võltsimisega, nagu võis näha Venemaal või Venezuelas, pigem viis selle tulemuseni terve rida erinevaid väiksema skaala tegevusi (hea ülevaate annab opositsiooni poolt koostatud “12 Pistoda Raport”, vt ka Edison Researchi analüüsi exit poll‘ide ja lõpptulemuse erinevustest). Vaatamata sellele, et asjade käik ei saanud tulla opositsiooni jaoks üllatusena, oli nende esimene reaktsioon juhtunule eelkõige segadus ja jõuetus. Rahvusvahelised reageeringud GD võidule polariseerusid ootuspäraseid jooni mööda: Venemaa, Venezuela, Ungari, Slovakkia, Türgi, Iraan ja Hiina õnnitlesid Gruusia Unistust veenva valimisvõidu puhul, samas kui enamus Lääne-Euroopa riike üheskoos USA ning Kanadaga väljendasid tõsist muret ning kahtlusi valimiste tulemuste osas, mis päädis Euroopa Parlamendi otsusega, mis kutsus üles kordusvalimiste korraldamisele ning GD juhtidele personaalsete sanktsioonide kehtestamisele. Omapoolse vastusena EU suunalt tulevale survele teatas peaminister Kobakhidze 27. novembril, et peatab Gruusia liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga kuni 2028. aastani, mis valas õli tulle Tbilisis tänaseni lakkamatult toimuvatele meeleavaldustele. Valimistega alanud poliitiline kriis süvenes veelgi detsembri alguses toimunud presidendivalimistega, mida opositsiooniparteid boikoteerisid, kuna GD enamuse poolt kontrollitud valijameeste kogu ei olnud nende hinnangul legitiimne.
Samal päeval, kui leedukad andsid oma hääled Seimi valimiste teises voorus, toimusid valimised ka Bulgaarias, järjekorras juba teised 2024. aastal ning kokku seitsmendad alates kriisist, mis puhkes 2021. aasta aprillis peale Boyko Borisovi valitsuse kukkumist. Oktoobrisse jäi ka 2024. aasta ilmselt üks kõige dramaatilisemaid valimiskaotusi, kui Botswanas kaotas valitsev BDP oma 58 aastat kestnud võimu. Samuti 27. oktoobril toimunud Jaapani parlamendivalimistel kaotas skandaalidest räsitud rahvuskonservatiivne LDP enamuse alamkojas, mida nad olid hoidnud 2009. aastast alates. Peaminister Shigeru Ishiba ning tema LDP-Komeito kabinet jäid lõpuks küll ametisse, kuid sedakorda vähemusvalitsusena, sõltudes parem-tsentristlike DPP ja Ishini ad hoc toetusest seaduste vastuvõtmisel.
Valimistel — nagu kuulus ütlus kõlab — on tagajärjed, ja Ameerika Ühendriikide valimistel on tagajärjed mitte ainult ameeriklaste, vaid ka kogu ülejäänud maailma jaoks. Seekordne USA valimiskampaania oli eriline väga mitmes mõttes: see oli esimene kord enam kui saja aasta jooksul, kus vastamisi olid kaks endist presidenti (viimati juhtus see 1892. aastal, kui Grover Cleveland võitis oma teise ametiaja president Benjamin Harrisoni vastu, kellele ta neli aastat varem kaotanud oli), see oli esimene kord, kui eelvalimised võitnud presidendikandidaat loobus kandideerimast, lisaks elas Trump suvel üle kaks tapmiskatset. Peale Bideni loobumist 21. juulil sai demokraatide presidendikandidaadiks Kamala Harris, kes suutis oma partei muidu kiirelt uppuva kampaania uuesti ellu äratada, mh korjates esimese kolme kuuga rekordilised enam kui miljard dollarit annetusi. Augusti teiseks pooleks oli Harris üleriigiliselt suutnud saavutada koguni enam kui 3%-lise edumaa, mille Trump viimastel kuudel kahandas tagasi olematuks. Valimispäevaks oli nii enamuse küsitluste kui ka mudelite hinnangul tegemist sisuliselt mündiviskega — mille Trump lõpuks võitis, saades endale 312 valijamehe hääled vs Harrise 226.
Ameerika valimiste tegelik sisuline analüüs peab hetkel veel veidi oma aega ootama, kuni uuel aastal tulevad välja verified voter poll‘id, mis lubavad teha täpsemaid ja tegelike valimisandmetega valideeritud sissevaateid erinevate valijarühmade käitumisse. Siiski võib juba ka täna öelda, et demokraatidel ei õnnestunud neutraliseerida enda peamist nõrkust inflatsiooni ja vabariiklaste peamist tugevust majanduse ja sisserände teemadel, samas kui abordiõiguse ja demokraatia kaitsmise sõnumid, milles demokraatidel edumaa oli, jäid lõpuks valijate enamuse jaoks selgelt nimetatute varju. Trumpi kampaania mitmete tähelepanuväärsete külgede seas tõuseb eraldi esile roll, mida asus selles mängima maailma rikkaim mees Elon Musk, kes annetas selle toetuseks üksi enam kui veerand miljard dollarit ning kasutas selleks ära ka tema poolt kontrollitavat sotsiaalmeediaplatvormi, seda nii enne kui peale valimisi. Valimiste järgselt lubas Trump Muskile (koos Vivek Ramaswamiga) valitsuse efektiivsuse ameti juhtimise, lisaks on Musk mänginud aktiivset rolli nii uue kabineti sise- kui ka välispoliitika kujundamisel. Ühtlasi avaldas Musk aasta lõpupäevadel avalikult toetust AfD-le uuel aastal eelseisvatel Saksamaa Bundestagi valimistel ning kritiseeris kohe uue aasta alguses ka Kier Starmeri valitsust, nõudes Tommy Robinsoni vabastamist ja soovitades brittidel värsked valimised korraldada (see polnud Muski jaoks esimene kord Briti poliitika teemadel sõna võtta: suvel puhkenud immigratsiooni-vastaste rahutuste ajal avaldas ta arvamust, et “kodusõda on vältimatu”). Nagu võib arvata, tõi see endaga ohtralt vastakaid reaktsioone nii Saksamaal, UK-s kui ka Euroopas laiemalt.
Trumpi kabineti moodustamine tabas karisid juba esimeste nominatsioonidega, kui tema poolt välja pakutud nimekirjas olid mh Matt Gaetz justiitsministri, Pete Hegseth kaitseministri, Tulsi Gabbard luurejuhi ning Robert F. Kennedy tervishoiuministri kohale. Neist valikutest kõige toksilisem oli kindlasti Matt Gaetz, kes oligi peatselt sunnitud ise kandideerimast taanduma, kui hakkas lekkima detaile Kongressi eetikakomitee raportist tema… ütleme nii, et kirju mineviku kohta, mille komisjon lõpuks peale seda ikkagi ka avaldada otsustas. Ka Pete Hegsethi ning Tulsi Gabbardi taustad ei tee nende ametissenimetamist vabariiklastest senaatoritele lihtsaks, nii et nende kõrval paistab RFK täitsa normaalse kandidaadina — ja see ütleb nii üht kui teist. Trump valimisvõidule järgnevatel nädalatel kogunes mitmel pool Euroopas rida erinevaid kriisikohtumisi, millel arutati (sageli väga kõrgel tasemel) kontinendi väljavaateid ja võimalikke tulevikuplaane seoses uue (või vana) presidendi erinevate väljaütlemistega nt. kaubandustollide või eraldi ka kaitsepoliitika ja NATO suhtes. Muuhulgas avaldas Trump peale valituks osutumist seisukohta, et Euroopa riigid peaks tõstma oma kaitsekulutused viie protsendini SKT-st, mis oleks enam kui kaks korda kõrgem NATO kehtivast sihttasemest (2022. aastal kulutas USA ise kaitsevaldkonnale 3.45%) — miski, mida paljudel riikidel on väga keeruline saada klappima niigi paisuvate ja poliitilisi pingeid tekitavate eelarvedefitsiitidega.
Vaid kaks päeva peale USA valimisi lahvatas valitsuskriis Saksamaal, kui liidukantsler Olaf Scholz vallandas rahandusministri kohalt koalitsioonipartneri FDP juhi Christian Lindneri. See tõi endaga Saksa valitseva valgusfoori-koalitsiooni lagunemise ning erakorralised valimised 23. veebruaril 2025 (korralised valimised oleks toimunud 2025 oktoobris). Küsitluste kohaselt on neid turvalise edumaaga võitmas Friedrich Merzi juhitud konservatiivne CDU/CSU teisel kohal püsiva paremäärmusliku AfD ees. Kuivõrd nii Merz kui Scholz on välistanud võimaliku koostöö AfD-ga seisavad ka sakslastel ees keerulised koalitsiooniläbirääkimised konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide valitsuse moodustamiseks — seda olukorras, kus Saksamaa on vastamisi terve rea väga keeruliste valikutega majandusest sisserändepoliitikani.
November tõi üllatusterohkesse 2024. aastasse veel ühe ootamatu pöörde, kui Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru võitis kõigi šokiks 23%-ga Călin Georgescu — sisuliselt tundmatu paremradikaalne sõltumatu kandidaat, kes avaldas oma TikToki-kampaanias varjamatult venemeelseid ning EU- ja NATO-vastaseid seisukohti, levitas erinevaid konspiratsiooniteooriaid ning kellele valimiste eelsed küsitlused näitasid vaid u viieprotsendilist toetust. Esialgne jahmatus andis kiirelt maad aina tõsisematele kahtlustustele, kuni president Iohannis langetas valimistele järgneval nädalal pretsedenditu otsuse ning avalikustas salajase luureraporti, mis viitas otsesõnu “välisriigi sekkumisele”. Suuresti selle raporti põhjal tegi Rumeenia konstitutsioonikohus 6. detsembril vastuolulise otsuse tühistada presidendivalimiste esimese vooru tulemused ning seega kogu valimised. Järgnenud detailsem uurimine viis rea arreteerimisteni Rumeenias ning 16. detsembril algatas Euroopa Komisjon ametliku uurimise TikToki rolli osas Rumeenia valimistel. Vahetult enne aasta lõppu võttis kogu see segane lugu veel sootuks kummalise pöörde, kui maksuameti uurimise käigus ilmnes, et Georgescu massiivse, 2.4 miljonit vaatamist saanud TikToki kampaania eest oli tasunud valitsuses olev konservatiivne erakond PNL. Eraldi tähelepanuväärne aspekt on kõige selle juures see, et Georgescu võitis ülekaalukalt 43%-ga ka diasporaa hääled, mis ajalooliselt on valdavas osas läinud liberaalsele USR-ile. Näiteks Saksamaal, kus rumeenia diasporaa on kokku u 883 tuhat inimest, sai Georgescu 83,611 häält — mis on 10% kõigist ning 57,8% hääletamas käinutest — mis annab märku, et Venemaa poolt rahastatud ja toetatud sotsiaalmeediakampaania töötas efektiivselt mitte ainult Rumeenias, vaid ka Lääne-Euroopas. See on miski, mis võiks sakslasi omaenda veebruarikuus ees seisvate valimiste osas tõsiselt muretsema panna.
Ja lõpetuseks: Iirimaa osutus 2024. aastal üheks neist väga harvadest eranditest, kus kaks valitsusparteid kolmest — Fianna Fáil ning Fine Gael — suutsid oma positsioone hoida ning isegi parandada. Valimiste kõige enam tähelepanu saanud kandidaadiks osutus aga kuulus Iiri maffiaboss Garry “The Monk” Hutch (eestlastele võiks tema perekonnanimi olla tuttav läbi Imre Araka seikluste), kes jõudis viraalse TikToki kampaania ning üldise laia meediatähelepanu toel oma Dublini ringkonnas viimasesse, kümnendasse raundi, enne kui Iiri poliitika raskekaallane Paschal Donohoe ta lõpuks konkurentsist elimineeris.
Kokkuvõttes oli see kõik vaid valik eelmisel aastal maailma poliitikas toimunust — kuid kardetavasti on lugejate kannatuse piirid praeguseks juba tõsiselt proovile pandud, kui mitte ammu ületatud, nii et sellega on viimane aeg 2024. poliitaastale joon alla tõmmata. Internetis liigub nali iidsest Hiina needusest, mis kõlab: “olgu sulle antud elada huvitavatel aegadel”. Jääb vaid loota, et alanud 2025. aasta tuleks veidi vähem huvitav.
