Paari nädala pärast toimub Sotsiaaldemokraatide üldkogu, mis saab olema avalöögiks nende 2023. aasta valimiskampaaniale ning kuivõrd erakonna senine esimees Indrek Saar teatas KOV valimiste järgselt, et ei kavatse uuesti kandideerida, siis lähevad sotsid neile vastu ka uue juhiga, kelleks saab olema kas Riina Sikkut või Lauri Läänemets. Sellega seoses lisasime oma viimasesse küsitlusuuringusse (veebipaneel n=3000, esinduslik) küsimuse neile, kes märkisid oma esimeseks või teiseks erakonnaeelistuseks sotsiaaldemokraadid, paludes neil öelda, kumba kandidaati nad eelistaksid tulevikus näha erakonna juhina. Kuid enne, kui läheme vastuste juurde, on hea hetk heita pilk sellele, mis siis 5. veebruari hääletusel täpselt kaalukaussidel on.
Täna võib tunduda uskumatuna, et veel 2014. aastal püsis SDE populaarsus stabiilselt üle 20% ning sotsid võitlesid koos Reformi- ja Keskerakonnaga kõige suurema toetajaskonnaga partei tiitli nimel, samas kui praeguse valimistsükli vältel on nad vaid paaril korral ja põgusalt suutnud üle 10% piiri küündida. Selle kohta, miks see nii on ja mis selle nukra olukorraga täpselt pihta hakata on erinevatel inimestel erinevaid arvamusi — ja omad arvamused on siin ka Sikkutil ning Läänemetsal. Loomulikult soovivad mõlemad kandidaadid viia sotside populaarsuse tagasi vanade heade aegade tasemele. Nende plaanid — ning ilmselt ka võimalused — selle saavutamiseks on aga olulisel määral erinevad.
Läänemets on oma avalikes esinemistes rõhutanud Eesti sotside vajadust naasta nö. klassikalise, vana kooli vasakpoolsuse juurde, mille südamikuks on tööinimeste huvide eest seismine ning eelkõige sotsiaalmajanduslik võrdsus. Selliselt loodab Läänemets võita tagasi need eesti inimesed, kes kunagi Ivari Padarit valisid ja kes vahepeal on justkui EKRE juurde ära eksinud. Plaan on siin see, et kui sotsid liiguvad erinevatelt “pehmetelt teemadelt” tagasi maksude ning õiglase ümberjagamise juurde, taastuvad ka SDE positsioon ja endised valijad.
Sellel kaval on kahtlemata oma iva. Küsitavused on siin aga eelkõige selles, et kas need “endised sotside valijad” alles on — ja kui palju neid tegelikult tänaste EKRE valijate seast leiab. Vahepeal on hulk aastaid möödunud ning nende inimeste hoiakud ja eelistused ei pruugi olla enam sugugi need, mis nad vanadel headel Ivari Padari aegadel olid. Kui hüpotees on see, et sotside “kadumaläinud valijad” maandusid EKRE juures, kuna EKRE pakkus neile lootust ja lahendusi õiglasema maksusüsteemi või suurema ümberjagamise näol, siis see kõlab tänaste andmete valguses küll enam kui kahtlasena. Tänased EKRE valijad moodustavad hoiakutelt kõige selgemalt eristuva klastri, mille määravad toetuspunkid on teistele erakondadele vastanduvates seisukohtades, mis omakorda tähendab, et ühisosade leidmine, olgu siis sotside või kellegi teise poolt, ei saa olema lihtne.
Riina Sikkuti nägemus sotside tuleviku valijast sihib aga teistsugust seltskonda — tegelikult suuresti neid inimesi, kelle seas sotsid ka täna populaarsed on, kes aga paraku valimispäeval olulisel määral neile oma hääle andmiseni ei jõua. Need on siis pigem nooremad, linnades elavad, kõrgemalt haritud (ja valdavalt naissoost) valijad, kellel ei ole ilmselt suurt midagi vasakpoolsema maksusüsteemi vastu, kuid kelle ootused õiglasema ühiskonna osas on samas laiemad kui pelgalt sotsiaalmajanduslikud. Siin tasub muide silmas pidada üht olulist asja, mida sageli ära unustama kiputakse: keskeltläbi on nooremad valijad vanematest selgelt parempoolsemad. See seaduspära kehtib kõigi erakondade puhul, ja kehtib ka laiemalt Euroopas, mitte ainult Eestis. See tähendab aga omakorda, et suurem rõhk ümberjagamisele kõnetab kindlasti paremini vanemates vanusegruppides valijaid, samas oleks ekslik arvata, et see töötaks ühtviisi hästi kõigi sotside valijate puhul. Kui numbritesse süveneda, siis tuleb ilmsiks, et näiteks suhtumises maksudesse on Reformierakonna 70+ valijad vasakpoolsemate vaadetega, kui sotside 20-aastased.
Lühidalt kokkuvõetuna: Läänemetsa strateegia edu sõltub sellest, kui hästi suudavad sotsiaaldemokraadid tulevikus veenda pigem vanemat ning väljaspool suuremaid linnu elavat valijat oma praegust erakonnaeelistust muutma, Sikkuti oma aga sellest, kas suudetakse need sotside võimalikud toetajad, kes täna ühel või teisel põhjusel kedagi teist valivad või üldse koju jäävad, enda juurde tuua.
On raske täie kindlusega öelda kumb neist kahest valikust suurema õnnestumise tõenäosusega on — küll aga on ilmne see, et korraga mõlemas suunas edukas olla on väga keeruline.
Ja see viib meid selle juurde, mida siis küsitluse tulemused näitasid.
Esmalt torkab muidugi silma eelistuseta vastajate suur osakaal: sotside tänastest valijatest ei oska oma eelistust nimetada 47% vastanutest ja neist, kelle jaoks SDE on teine valik ei suutnud kahe kandidaadi vahel otsustada 55%. Samas kui vaadata neid, kellel antud asjas arvamus olemas on, ei jää kahtlust, et Riina Sikkut on mõlemas kategoorias selgelt populaarsem. Et edasisi võrdlusi lihtsamaks ja ülevaatlikumaks teha, liitsime esimese ja teise erakonnaeelistusega vastanud ning eemaldasime vastustest need, kes ei osanud oma eelistust öelda — mis jätab alles kokku 279 inimest, mis on piisavalt suur valim, et selle pealt erakonna potentsiaalsete valijate kohta mõned järeldused teha.
Praegustest SDE valijatest soovib erakonna järgmise juhina näha Riina Sikkutit 70% inimesi ja Läänemetsa 30%. Inimestest, kes kaaluvad oma praeguse eelistuse järel SDE-d teisena, eelistab Sikkutit SDE järgmise juhina 65%. Sarnane ülekaal on nii sugude lõikes (üllatuslikult ei olegi Sikkuti toetus naiste seas suurem, vaid nominaalselt kõrgem hoopis meeste seas) kui ka muudes sotsiaaldemograafilistes lõigetes.
Ülekaal on Sikkutil ka regiooniti, nii Tallinnas kui ka Lõuna-Eestis, kus kaotsi läinud Ivari Padari valijat otsitakse. Ka maal elavatest valijatest eelistab Sikkutit 70% ning ainus piirkond, kus Läänemets Sikkutit populaarsuses ületab, on Kesk-Eesti. On näha, et kodukandis Läänemetsa tuntakse.
Lõpuks tuleb muidugi meeles pidada, et juhivaliku langetavad siiski erakonna liikmed, mitte valijad. Küll aga tasub esimestel oma otsuseid tehes silmas pidada, mida teised sellest arvavad — sest napilt aasta pärast on lõpuks ikkagi just valijad need, kelle toetust sotside uus esimees vajab, olgu ta nimi siis Lauri Läänemets või Riina Sikkut.
