Teise Maailmasõja päevil kutsus Ameerika Ühendriikide väejuhatus Columbia Ülikooli juures kokku silmapaistva seltskonna teadlasi, eesmärgiga aidata kaasa sõja võitmisele. Selle rühma nimeks sai Statistical Research Group ning selle liikmeteks olid tollase maailma kõige helgemad pead matemaatika, majanduse ja statistika vallas. Neist vast kõige laiemalt tuntud nimi, hilisem Nobeli majanduspreemia laureaat Milton Friedman, oli seal tavaliselt paremal juhul nutikuselt alles neljas mees toas.
Kõige teravam mõistus selles silmapaistvas seltskonnas oli tänases Rumeenias sündinud, sõja eest Euroopast põgenenud juudi soost matemaatik Abraham Wald. Waldi kitsamaks erialaks oli puhas matemaatika, kuid tema unikaalseks tugevuseks oli selle abstraktse teaduse rakendamine praktiliste lahenduste leidmiseks.
Terve rea muude probleemide ja projektide seas, millega Waldil tuli SRG-s tegeleda, oli pommituslennikute optimaalse soomustuse küsimus. Selleks, et vaenlase õhutõrje ja hävitajad liitlaste pommitajaid alla ei tulistaks, on hea mõte neid soomustada. Soomustus muudab lennuki aga raskemaks, mis tähendab, et see on aeglasem ja kohmakam ning võtab rohkem kütust. Nii liiga vähene kui liiga rohke soomustus tekitavad probleeme — ja Waldi ülesandeks sai leida parim lahendus kahe äärmuse vahel.
Väejuhatus oli teinud statistilisi vaatlusi lahinglendudelt naasvate lennukite osas ning täheldanud, et rohkem oli tabamusi kereosas ja suhteliselt vähem mootori ning kütusepaakide piirkonnas. See oli viinud staabiohvitserid mõttele, et vastase tule poolt tihedamalt pihta saavatele kohtadele tugevdusi lisades saaks lennukid ilma palju kaalu lisamata oluliselt vastupidavamaks muuta.
Wald esitas aga ootamatu küsimuse: kas põhjus, miks naasvatel lennukite mootori osa harvem pihta sai, on ikka selles, et vaenlase kuulid seda piirkonda juhtumisi vähem tabavad? Lennuk on liikuv objekt, mida tulistatakse kaugelt ning oleks mõistlik eeldada, et tabamused jaguneksid ühtlaselt üle kogu masina pinna. Miks siis nii ei ole?
Wald oli veendunud, et ta teab ka vastust — me ei näe neid tabamusi, kuna lennukid, mis mootori või kütusepaagi piirkonda tabamuse saavad, ei jõuagi tagasi. Seega ei ole optimaalne tugevdada kohti, kus me tabamusi näeme, vaid just neid, kus me neid ei näe.
See tähelepanek osutus äärmiselt mõjukaks ning on täna inglise keeles tuntud kui survivorship bias. Põhimõtteliselt ütleb see printsiip, et peaksime hoolikalt kaaluma oma eeldusi, enne kui nende alusel järeldusi tegema hakkame. Sageli näeme me maailma, mida on juba mõjutanud meie (või kellegi teise) varasemad valikud ja kui me neid valikuid või eeldusi arvesse ei võta, saame väga vildaka pildi olukorrast, milles oleme.
See pikk sissejuhatus toob mind viite juurde, millega eelmise postituse lõpetasin. Erakonnad on alati mures oma toetusprotsentide ja reitingute pärast, kuid valimiste lähenedes muutub tung “oma valijale” meele järele olla eriti teravaks. Selles ei ole vähimatki üllatavalt: valimistel tulemuse tegemiseks on vaja valijate hääli. Et teada saada, mida maksimaalselt suure hulga häälte saamiseks teha vaja on, kipuvad poliitikud ajama küsitlusuuringutes näpuga järgi nende inimeste soovide ja arvamuste osas, kes on andnud märku oma plaanist ühe või teise konkreetse erakonna poolt hääletada. Selle põhjal tehakse lihtne järeldus, et suurema hulga häälte saamiseks tuleks teha rohkem neid asju, mis selle seltskonna hääled koju toob.
Need valijad on aga nagu baasi tagasi jõudvad lennukid Teises Maailmasõjas ja nende soovid on nagu kuulitabamused lennukikeredel. Nende põhjal on võimalik tõepoolest järeldada, mis on oluline nende valijate jaoks, kes on erakonnale pärast kõiki varem langetatud otsuseid alles jäänud.
Sel pildil on näha Isamaa ning Sotsiaaldemokraatide liikmete dünaamika alates 2018. aastast (NB: pane tähele telgede erinevaid skaalasid, aga praegu ei ole olulised absoluutnumbrid, vaid suhted). Jah, erakonna liikmed ei ole sama, mis valijad, aga ka viimaste osas ei ole ei Isamaa ega sotside jaoks viimased aastad kuigi head olnud. Kasutades veelkord Abraham Waldi näidet — oranžid on lennukid, mis jõudsid lahinglennult tagasi, sinised aga need, mis jäid kadunuks. Tehes oma otsuseid sellises olukorras lähtudes vaid alles jäänud valijate ja/või liikmete hoiakute baasilt, tsementeerib see nende kahe erakonna toetuse täpselt sinna, kus see täna on: valimiskünnise äärele. Sellel, miks ta täna seal on, on omad põhjused ja kui neid ignoreerides teha edasi täpselt samu asju, mida seni on tehtud, ei ole põhjust imestada, et edaspidi juhtuvad samad asjad, mis seni on juhtunud.
