Vähem kui nädala pärast toimuvad USA valimised. Neist valimistest on juba nii palju räägitud ja kirjutatud, et õnneks ei ole mul enam põhjust hakata lahti kirjutama erinevate sotsiaaldemograafiliste gruppide võimalikke motivatsioone ja kalduvusi ühe või teise kandidaadi poole.
Selle asemel teen kokkuvõtte, millised on hetkel teadmata võibolla suurimad faktorid, mis selle valimise ühele või teisele poole ära otsustavad. Mis võiks tuua võidu kummalegi poolele ja mis juhtub nädala pärast?
Harrise kaasus
- Demokraatide kampaaniamasinavärk “maa peal” ehk kõige rohkem tulemust määravates kaalukeeleosariikides on hästi õlitatud, rahastatud ja pika kogemusega. Hoolimata sellest, et maailma rikkaim mees Elon Musk oma kahvatu keha Donald Trumpi taha heitis, on demokraatide edu annetustes märkimisväärne. Rahamaht ise kindlasti tulemust ei tee, küsimus on selles, kuidas seda kasutatakse. Ja see on koht, kus demokraadid on mitmel pool (väga märkimisväärselt ka just nn Blue Wall ehk vanades eelkõige valgetes tööstusosariikides Suurte järvede ümbruses Wisconsinis, Michiganis ja Pennsylvanias, mis on ka arvamusküsitluste järgi demokraatide parim võimalus võiduni jõuda) vabariiklaste masinavärgist selgelt üle. Trumpi kampaania on paljud traditsioonilised tegevused nagu ukselt-uksele käimine andnud üle kolmandatele osapooltele. Sellisel jõudude vahekorral on piirkondade ajaloole lisaks oluline põhjus Trump ise: tema revolutsioonilise Make America Great Again ehk MAGA tiiva äärmuslikkus on suure hulga pika kogemusega vabariiklasi minema peletanud. Nende seas on ka meie kandile eriti oluliselt olnud palju vana kooli nn “kaitsepistrikuid”, kes usuvad USA rahvusvahelisse liidrirolli maailmakorra tagamisel ja liitlaste kaitsel. Sealhulgas on üksjagu neid lahkujaid, sh ka nimekaid, pikaajaliste vabariiklike linnade linnapäid, avaldanud avalikult toetust Kamala Harrisele. Põhjus – kõige enam Trumpi riigipöördekatse 2020. a. 6. jaanuaril valimiskaotuse järel ja Vabariikliku Partei kasvav suund (MAGA tiiva mõjul) rahvusvahelisele isolatsionismile.
Demokraatide kampaania-infrastruktuur, palgalised koordinaatorid ja vabatahtlike kaasamine on üliolulised lülid füüsilise kampaania tegemisel – oma inimesed tuleb kindlasti valima viia, kõhklejatega rääkimine võib siiski mõne valija välja tuua, kes muidu valima ei jõuaks jne. Nii noateral seisus, nagu küsitlustulemused näitavad, loeb vana klišeed kasutades tõesti iga hääl. - Aga need küsitlustulemused on ju Harrise suhtes viimastel nädalatel läinud negatiivsemaks? Lähemalt vaadates on see nii ja naa. Fakt on, et ükskõik kuidas seda mõõta, mingi liikumine keskmistes Trumpi suunas toimunud on. Teisest küljest on kõik need nihked olnud sügavalt matemaatilise vea piires ja küsitlustel on peale matemaatilise vea piiri veel terve hulk muid vigade allikaid, mis tulemuse määramatust veelgi suurendavad. Isegi kui mingi nihe on toimunud, ei ole selge, kas muutunud on hoiakud või küsitlejate hinnang sellele, milline seekordne valijaskond välja näeb ja seda ei suuda küsitlused mitte kuidagi komakoha täpsusega öelda. Tõenäolise valija mudeldamine on ülikeeruline ja mürane ülesanne, kus selgeid mustvalgeid lahendusi ei ole ja mitte keegi ei tea täpselt, milline valijaskond seekord välja näeb. See eristab põhimõtteliselt valijauuringuid kõigist teistest avaliku arvamuse uuringutest – kui viimastes on otsitavaks siiski kindlalt teada olevate tunnuste ja jaotustega elanikkond või mingi kindel osa sellest, siis valimisuuringutes läheb populatsioon lukku alles siis, kui küsitlused on ammu tehtud, valimisjaoskonnad suletud ja hääli enam vastu ei võeta. Aga kui küsitlused peaksid tabama tegelikku seisu ja see ongi viigis, on kampaania infrastruktuuri tõttu ilmselt Harrisel eelis mitmes kaalukeeleosariigis.
Eraldi küsimus on, milline see liikumine või Trumpi edu tegelikult on olnud. Nagu 2022. aasta vahevalimistel, on seekord näha veelgi võimsamat lainet vabariiklastega avalikumalt või varjatumalt seotud küsitlusi (ületavad demokraatide omasid kuskil 5:1), mis mõnel nädalal ületavad kaalukeeleosariikides arvuliselt sõltumatuid. Tuntud Rasmusseni uuringufirma paljastati septembri lõpus lekitatud e-kirjades, kus selgus, et nad koordineerisid oma tegevust Trumpi kampaaniaga (kirjasaajad on Trumpi kampaania kõrge astme töötajad), avaldasid sellele oma küsitlustulemusi varem kui avalikkusele ja palusid Trumpi kampaanial leida raha ühe kolmanda, pealtnäha mittepoliitilise mõttekoja küsitluseks, mis on USA seaduste otsene rikkumine. Muide, üks tuntumaid ja pikaajalisemaid küsitluste agregaatoreid 538 korjas Rasmusseni juba varem enda keskmistest välja, sest nad keeldusid vastamast nende standardküsimustikule, mida nad küsivad kõigilt pollsteritelt, et tagada nende tulemuste läbipaistvus ja kallutamatus. Jätkuvalt on keskmistes sees ilmselt ka rida vabariiklikke küsitlejaid, kes panevad sõrme kaalule ja vajutavad tulemust Trumpi poole, aga suuremas osas peenemates agregaatorites nad suurt kaalu ei oma. On täiesti loomulik küsimus, mida need vabariiklaste pollsterid sellest kallutamisest ikkagi võidavad ja sellele ei paista seni olevat head ühest vastust – eri kontekstides on võimalikud ka erinevad motivatsioonid (nt on toetajatelt raha koguda lihtsam, kui numbrid näitavad positiivset seisu), aga ilmne tulemus on, et selle nn red wavei levik on kallutanud narratiivi sinna, et Trump võidab, kuigi tegelikult on isegi nende kallutatud keskmistega seis jätkuvalt viigis. Ajakirjandus lihtsalt ei suuda (ega taha, olukorras kus raha toob sisse ikka dramaatiline klikk) aru saada, et 0,4% “edu” sügaval veapiiride sees ei ole tegelikult mingi edu ja ei tähenda tegelikult mitte midagi, sest kõikvõimalikud vead on sellest suurusjärgu võrra suuremad. Isegi kui me ei tea, miks täpselt üks või teine vabariiklaste pollster seda teeb, on empiiriline fakt, et kampaaniate avaldatavad küsitlused on tellija poole kaldu võrreldes neutraalsetega.
Küsida võib täiesti õigustatult ka seda, mille põhjal üldse saab öelda, et üks või teine pollster küsitlustulemusi kallutab. Ega enne tulemusi tegelikult muidugi ei saagi ja on õigusega märgitud, et 2020 olid kõige täpsemad paar avalikult või varjatult vabariiklastega seotud küsitlejat (teiste seas ülal mainitud Rasmussen). Tegelikult selgitab seda aga lihtne asjaolu, kuidas valimisküsitluste täpsust hinnatakse – valimised on nii harva toimuv sündmus, et ka juhul, kui keegi sõrme vähem või rohkem tugevalt ja tahtlikult kaalule paneb, võib ta puhtjuhuslikult lõpptulemusele pihta saada, nagu 2020 ka juhtus – seda eriti siis olukorras, kus kõik ausad ja metoodiliselt ranged ja läbipaistvad küsitlejad millegi pärast ühes suunas eksivad (2020 eksimuse tõenäoliselt suurim põhjus oli Covid – demokraatlike vaadetega vastajad olid lihtsalt tõenäolisemalt telefonil kättesaadavad, sest isoleerusid kodus). Muide, ka see “pihta saamine” on olnud 2020 tulemuste hindamisel mõneti eksitav – kui lähtuda sellest, et USA valimistulemusel loeb see, kes võidab enamuse osariikide valijameeste hääle (tegemist on “võitja võtab kõik”, mitte proportsionaalse valimissüsteemiga), mitte see, “mitme punktiga” ta seda täpselt teeb, panid need samad nö edukad pollsterid, kelle keskmine viga oligi väiksem, sõrme siiski selle võrra liiga tugevalt kaalule, et ennustasid valimiste võitjat valesti – Biden võitis siiski ülekaaluka valijameeste enamuse, lihtsalt kaalukeeleosariikides oli tema toetuse protsentuaalne vahe Trumpiga märksa napim, kui küsitlused keskmiselt näitasid. Nt praegustest paari punkti sees olevatest 7 kaalukeeleosariigist võitis Biden kõik peale North Carolina, mille viimati võitis demokraatidele ülinapi vahega Obama aastal 2008. Teine vastuväide on selles, et enamus neist 2020 “edukatest” pollsteritest ennustas 2022 vahevalimisi lausa kohutavalt halvasti, nt väga läbipaistmatu metoodikaga Trafalgar Group (keskmine kalle vabariiklaste poole hetkel üle 2,4% punkti), kes juhuslikult 2020 valimistulemusele lähemale sai, eksis kõige silmatorkavamal juhul 2022 vahevalimistel ühes osariigis vabariiklase kasuks lausa 15 protsendipunktiga, mis on väljaspool igasugust vastuvõetavat mõõteviga ja peaks ka ilma muude kõhklusteta tema usaldusväärsuses kahtlema panema.
Mitmed peenemad küsitluste agregaatorid kasutavad empiirilist ajaloolist küsitleja kallet, aga see ju töötab alati ainult tagantjärgi (nt hetkel on kõigis neis keskmistes suure kaaluga sees AtlasIntel, kelle küsitlusi lähemalt vaadates paistab, et risttabelites ennustavad nad järjepidevalt väga teistsuguseid jaotusi, kui kõik teised – nt võidab mitmes kaalukeeleosariigis ja üle riigi Trump Harrist naiste seas – eksima peavad nemad või kõik teised). Et küsitleja kallet välja taandada, hindavad agregaatorid küsitlejaid mitmest faktorist (sh läbipaistvusest) lähtuvalt ning toetuvad lõpuks rohkem kõrgema hindega, pikema ajaloo ja läbipaistvama metoodikaga küsitlejatele. Midagi see aitab, aga sellest hoolimata näitas 538 üle-eelmise nädala kokkuvõte, et kuigi vahe ei ole suur, oli vabariiklike küsitluste punane laine piisav, et vähendada nende keskmises, mille pealt nad valimistulemust mudeldavad, kõige kaalukamas Pennsylvania osariigis Harrise edu 0,9% pealt 0,1%-le.
Ja kõigele lisaks kasutavad seekord ka paljud neutraalsed ja pikema ajalooga küsitlejad meetodit, kus kaalutakse valim vastajate 2020 presidendivaliku järgi paika. 2020 eelistuse valik küsitakse muidugi vastajalt endalt ja pigem tõstab see metoodilistel põhjustel Trumpi toetust (inimesed kipuvad tagantjärgi alati veidi rohkem ütlema, et nad valisid võitjat kui kaotajat). Varasemalt ei ole selline meetod ennustust parandanud, aga see teeb tulemuse eelmise korraga sarnasemaks. Selle metoodilise valiku seekordne lai levik viitab, et suur osa küsitlejaid kallutab kahe eelmise valusa kogemuse tõttu (2016 ja 2020 küsitluste veamäärad) tulemusi Trumpi poole, kartes muidu jälle tema ootamatult hea esinemise maha magada.
Sisuliselt viib see kõik kokku järelduseni, et on pigem tõenäoline, et oluline osa küsitlejaid kompenseerib oma eelmisi eksimusi üle ja alahindab selle tulemusel Harrist.
Aga Trumpi kaasus?
See on täpselt nii lihtne nagu kuulus Bill Clintoni poliitikanõuniku James Carville’i kraaksatus “it’s the economy, stupid” (“lollakas, asi on ju majanduses!”). Nii nagu meil ja tegelikult üle terve (lääne)maailma on võimulolijad suure kriitika all kõige rohkem selle tõttu, et maailma tabas mitme teguri koosmõjul (koroonakriisist väljumine, pandeemia ajal jagatud liiga suured toetused, meie piirkonnas eriti lisaks Vene energiasõda ja järgnenud suuremahuline sissetung Ukrainasse, millele järgnesid mitmed majandustegevust halvavad otsused) inflatsioon, mille taolist ei ole pea kuskil nähtud vähemalt viimased 50 aastat. Ja kuigi USA majanduse fundamentaalnäitajad on lausa uskumatult tugevad (kasv Euroopaga võrreldes mitmekordne) ja ületanud järjepanu ootusi, palgakasv kiire, eriti sealjuures madalamas otsas (ebavõrdsus on viimastel aastatel selgelt vähenenud), ei ole inimesed muidugi kuidagi rahul sellega, et hinnad on järsku lihtsalt nii pagana kõrged. Ajaloolised uuringud näitavad, et uue hinnatasemega kohanemine võtab aastaid, kuigi reaalpalk on juba mitu aastat tõusnud. Ja selle vastu ei aita mitte kuidagi majanduse objektiivsete näitajate esitlemine, sest sentiment on subjektiivne. Majanduse fundamentaalnäitajaid vaadates on samuti nii siin- kui sealpool lahte ajalooliselt suur lõhe tarbijasentimendi ja reaalsete majandusnäitajate vahel ja see ei ennusta Harrise kampaaniale head. Lõpuks on ta siiski Bideni asepresident, nii et süü kandub temale üle, ükskõik kui vähe tegelikult keegi neid hindu kuskil mõjutada on saanud. Muide, Viktor Orban kontrollib rohkem kui keegi teine Euroopas, aga sellest hoolimata on Ungari inflatsioon Euroopas viimase 3 aasta kokkuvõttes esikohal.
Milline neist faktoritest peale jääb – või on jälle küsitlused süstemaatiliselt ühele poole kaldu, küsitluste viga kipub olema samas suunas korreleeritud – saame teada veidi vähem kui nädala pärast. Ühes aga saab siiski olla sisuliselt kindel juba praegu – kui Eesti 6. novembri hommikul ärkab, on Donald Trump ennast juba võitjaks kuulutanud, kuigi häälte lugemine alles käib. Üks suuremaid murekohti selles küsimuses saab ilmselt olema Pennsylvania osariik, mis on kaalukeeleosariikidest suurim ja mis on mitmes valimistsüklis järjest olnud kõige tõenäolisem koht, kus liisk ühele või teisele poole langeb. Ka seekord on seal eelhääletuse tulemused tugevalt Demokraatliku Partei valijate poole kaldu ja see tähendab paratamatult üldist viigiseisu arvestades, et valimispäeva hääletustulemus on vabariiklaste poole kaldu. Samal ajal on Pennsylvania üks neist osariikidest, kus vabariiklastest valimisametnike vastuseisu tõttu ei ole töötajatel õigust kirja teel saadetud hääli enne lugema hakata, kui 5. novembril hääletusjaoskonnad suletakse. Nende lugemine võtab omajagu aega ja eksalteeritud inimestele on võimatu selgitada, et punase maakaardi järkjärguline siniseks värvumine, mida rohkem hääli kokku loetakse, on matemaatiliselt ootuspärane tulemus ja tõenäolise valimispettusega oleks tegemist hoopis siis, kui see kaart sinisemaks värvuma ei hakkaks. Seega, samamoodi nagu 4 aastat tagasi, esineb Trump olukorras, kus kirja teel saadetud hääli pole veel õieti lugema jõutud hakatagi, üleskutsega peatada häältelugemine – sest ta on ju ees! Loodame, et USA julgeolekuorganid on seekord selleks korralikult ette valmistatud, sest vähimatki põhjust eeldada, et see olukord rahumeelselt laheneks, kui nii napiks minema peaks, nagu praegu küsitlused ennustavad, ei ole. Ka muus osas ebameeldivalt täpselt tegelikku elu ette ennustanud telesari Succession, mis räägib kurikuulsast meediamagnaadist, mh Fox Corporationit omavast Rupert Murdochist, näitas oma viimases hooajas, kuidas autokraatne vabariiklaste kandidaat saab presidendiks läbi selle, et ta toetajad panevad lihtsalt Wisconsinis valimisjaoskonna põlema. Fox News oli üks keskseid osalisi kogu Trumpi-maailma valimispettuse-vandenõuteooriate levitamises ja maksis lõpuks häältelugemismasinate tootjale Dominionile laimu eest 800 miljonit – ajalooliselt suur summa nähtavasti eelkõige selleks, et ta “uudisteankrud” ei peaks minema eetrisse ja vaatajatele ütlema, et “jah, me valetasime, sest see on hea äri”. Aga kõik need miljardid erinevates kohtuasjades makstud kahjurahasid, sajad ebaõnnestunud kohtuvaidlused, mille tulemusel ei ole tõendatud mitte ühtki süstemaatilist valimispettust ja 6. jaanuari Trumpi järgijate rünnakus Kapitooliumile surnud inimesed ei loe midagi. Hääletuskastide süütamisi on eilse seisuga raporteeritud 3 osariigis ja Trump kuulutas eile ilma igasuguste tõenditeta, nagu ka 4 aastat tagasi, et Pennsylvanias on juba käimas suurem valimispettus (teadaolevalt tõi keegi ukselt uksele käija viimasel hetkel paki valijaregistreerimislehti, mis ei olnud korrektselt täidetud ja on tõenäoliselt lihtsalt lohakas töö, mis jäigi kontrollides kinni nagu peabki). Lava järgmiseks riigipöördekatseks on valmis seatud, kui seda tarvis peaks minema.
